Ave: Aigar oli ka esimese lapsega kodus – kokku neli kuud alates sellest, kui Albert sai kaheksakuuseks. Seega oli tal varasemast positiivne kogemus ja julgus nüüd juba pooleaastase Roberti kõrvalt vahetus üle võtta. Teadlastena on meie tööaeg üsna paindlik, kuid kiiresti arenevas teadusmaailmas võib kas või pool aastat seisakut olla halb. Sestap on mõlemal võimalus ja tahe ka lapsepuhkusel tööd teha ja puhkust võrdselt jagada. Mina tegin lapsepuhkusel olles väikese, 20% koormusega tööd ja seda teeb praegu ka Aigar.

Aigar: Minu jaoks on lapsega kodusolek nii suur rõõm kui ka loogiline valik, mis aitab isa ja lapse suhtele väga palju kaasa. Näen, kuidas väike inimene areneb. See on põnev ja siiani ka päris mõnus aeg. Kõige olulisem on rutiin paika saada. Kui see paigas, jätkub vaimset energiat, et tunda lapsega kodusolekust rõõmu ja leida päevas hetk endale. Kui rutiini pole, peab kogu aeg mõtlema, millal ta magab, millal sööb. Rutiin annab vabaduse.

Milline teie argipäev välja näeb?

Aigar: Robert äratab meid kell 6. Riietan ta ja teen perele hommikueine. Kui Robert on 1–1,5 tundi üleval olnud, läheb ta esimesele päevaunele. Robert kärus, viin Alberti lasteaeda ja käin poes. Kella 11 paiku teeme lõunasöögi ja seejärel läheb Robert pikale päevaunele. Sel ajal tegelen oma asjadega. Pärast lõunaunest ärkamist on mänguaeg ja siis söök, 15.30 paiku läheb Robert taas lühikesele unele.

Ave-Albert jõuavad poole viieks koju ja siis sööme õhtust. Robert ka. Me üritame teda lusikaga sööta vaid nii palju kui hädapärast vaja ja teeme näputoitumist nagu Albertigagi: et laps õpiks tundma tekstuure, saaks aru, et ta käed on need, mis aitavad asju suhu panna. 18.30 alustame Roberti õhtuse rutiiniga ja kell 19 on ta juba voodis. Siis on meil natuke aega, et Albertiga tegutseda. Kaheksa paiku läheb Albert magama ja edasi on meil abikaasaga tund-poolteist oma aega.