“Helistasin perearsti infoliinile, kust mul soovitati võtta palavikualandajat ja minna esmaspäeval perearsti juurde. Küsisin üle: “Ma olen ju 31. nädalat rase, kas ma ei peaks haiglasse kontrolli minema?” ja sain vastuseks “ei”. Palju räägitakse meedias, et inimesed lähevad ilmaasjata EMOsse, nii ei tahtnud ma ka üle reageerida. Pärast öeldakse veel haiglas: näe, niisama ronis siia.”

Justkui viirus

Getteri süda aimas siiski halba, mistõttu valis ta veel ämmaemandate infoliini numbri. Tal soovitati kohe haiglasse minna. Nii see spaaskäik lõppeski! Raske viirushaiguse kartuses sõitis pere Rakverest kodulinna Tallinna Meri­metsa nakkus­haiglasse. “Ma täp­selt ei teagi, mis seal juhtus. Minestasin ja järgmisel hetkel olin juba intensiivravipalatis,” meenutab naine.

Palavikualandaja ja tilgutid tegid peagi ta enesetunde mõnusaks ja veretestid välistasid viiruse. Nii viidi 31. nädalat rase naine üle Pelgulinna sünnitusmajja. Seal selgus tõde – põiepõletiku tagajärjel oli koli­bakterist tekkinud urosepsis, veremürgistus. Tõsi, Getteri teise lapse ootus polnud kulgenud muretult – naisel oli rasedusdiabeet ja tal tuli iga päev insuliini süstida. Lisaks näitas uriiniproov lapse­ootuse algul põiepõletikku, kuid Getter oli võtnud selle vastu rohtu ja arvas, et kõik sai korda. “Olin endast täitsa väljas: sepsis on ju ohtlik beebile ja äkki mul sünnib enne­aegne laps,” meenutab ta oma ahastust.

Arstid valmistasid sünnituse kartuses ette kõhutita kopsud – selleks tehti naisele süst. Samal ajal otsisid nad sobivaimat antibiootikumi, et ema haigus kontrolli alla saada. Õige ravimi nad leidsidki ja nii pääses Getter nädal hiljem haiglast koju. Laps õnneks veel ei sündinud. Alles hiljem guugeldades ja arstiga rääkides sai Getter aru, kui tõsine oli tegelikult olukord – et alati veremürgistusega haiglast koju ei jõutagi, või kui, võivad tekkida pikaaegsed tüsistused.