Lastega on sama lugu. Kui nad sõna ei kuula, on mõistlik ettur välja tuua ning teha nägu, et mäng käib nagu tavaliselt. Siis tuleb aga uinutatud valvsusega laps kahvlisse võtta ja tulemuseks on kuuletumine, tahab ta seda või mitte. Ettur langeb välja ja kuningal ei jää muud üle kui alistunult pikali kukkuda.

Häda on selles, et järjest enam kipuvad vanemad oma lastele – ehk antud juhul vastastele – ära rääkima, kuidas karjapoiss käib. Emme on värskest pereajakirjast uue kasvatus­nipi teada saanud ja selle asemel, et vastset imetrikki sala­kavalalt maimukeste peal rakendada, räägib ta neile puhtsüdamlikult ära, milles trikk seisneb. Justkui oleks laste kasvatamine mingi koostööprojekt, milles lapsed vaba­tahtlikult osalevad. Ei ole ja ei osale. Lapsed ei taha, et neid kasvatatakse. Mida aasta edasi, seda rohkem see neile närvidele käib. Sest kasvatamine on manipulatsioon ja piiramine, isegi kui see lõppkokkuvõttes lastest paremad inimesed teeb.

Tänapäevaseid kasvatusmeetodeid lastele selgitades muutuvad vanemad mustkunstnikeks, kes oma trikke lahti seletades show’ ära rikuvad. Hullem veel, lapsed usuvad, et neil on õigus kaasa rääkida, kuidas nende kasvatamine peaks käima. Ja sellises olukorras jäävad nad – eriti mõneaastased – alati võitjaks, kuna nende argumendid on priid igasugusest loogikast. “Sest koera nimi on Riks,” teadis juba minu lapsepõlves igaüks, kuidas tuleb vastata küsimusele “Miks?”. Kuidas sa sellistele väidetele vastu vaidled?