Sest koera nimi on Riks
Või veel lihtsam: omandad karjapoisi ehk neljakäigulise mati põhialused ning alistad kolme minutiga iga vastase, nii kaua kui see malet mängida ei oska. Me kõik oleme seda teinud! Kes pole, siis siin õpetus: esimene käik tee etturiga E2-E4, seejärel vii oda väljale C4, edasi liiguta lipp H5 peale ja lõpuks löö lipuga mustade F7 ettur maha. Kogu lugu. Vastasele tuleb luua mulje, et kõik on kõige paremas korras. Kuni selgub, et ei ole.
Lastega on sama lugu. Kui nad sõna ei kuula, on mõistlik ettur välja tuua ning teha nägu, et mäng käib nagu tavaliselt. Siis tuleb aga uinutatud valvsusega laps kahvlisse võtta ja tulemuseks on kuuletumine, tahab ta seda või mitte. Ettur langeb välja ja kuningal ei jää muud üle kui alistunult pikali kukkuda.
Häda on selles, et järjest enam kipuvad vanemad oma lastele – ehk antud juhul vastastele – ära rääkima, kuidas karjapoiss käib. Emme on värskest pereajakirjast uue kasvatusnipi teada saanud ja selle asemel, et vastset imetrikki salakavalalt maimukeste peal rakendada, räägib ta neile puhtsüdamlikult ära, milles trikk seisneb. Justkui oleks laste kasvatamine mingi koostööprojekt, milles lapsed vabatahtlikult osalevad. Ei ole ja ei osale. Lapsed ei taha, et neid kasvatatakse. Mida aasta edasi, seda rohkem see neile närvidele käib. Sest kasvatamine on manipulatsioon ja piiramine, isegi kui see lõppkokkuvõttes lastest paremad inimesed teeb.