Siin sündis jõulumuinasjutt!

Ühes Kalamaja vanas roosas puitmajas otse viilkatuse all asub kodu, mis on ka aasta kõige pimedamal ajal maailma kõige hubasem koht. Uksel tervitab tulijat koer Mate, perenaise king hambus. Just siin saigi filmi “Eia jõulud Tondikakul” stsenaarium viimase lihvi.

e ise ka naerame, et meil on kõik kohad siin Eia-filmi märke täis,” muigab Anu Aun (38), filmi autor ja režissöör. “Siin on öökullikuju ja suled ja...” Ta annab pere lemmikule Matele nahatüki hambusse, et see oma ülevoolava tähele­panu külaliselt ja jalatsitelt kõrvale suunaks, ning valab veel enne, kui asub pannkooke küpsetama, kõigile tassidesse sidrunheinateed.

“Oleme siin Mona (12) ja Eliasega (7) elanud pisut üle kahe aasta,” räägib Anu kodu saamisloost. “Tahtsin, et korter oleks kindlasti Kalamajas, võimalikult lähedal laste isa elamisele, et nad saaksid hõlpsalt edasi-tagasi käia. Mul vedas: eelmisel perenaisel oli minuga sarnane maitse. Köök oli juba sees, imeilus vannituba, remont tehtud, meie oma muinasjutumaailm.”

Vanade puhvetkappide, puit­toolide ja pitslinadega sisustatud õdusa sopilise kodu südameks on väike hästi planeeritud köök suure söögilauaga – see on koht, kus pere oma õhtud veedab. Laste tuba eraldab ülejäänud elamisest väravake. “Kui koer sinna pääseks, sööks ta kõik mänguasjad ära,” naerab Anu.

Vanavanemad aitavad

On novembrikuine kõle sügispäev. Anu tunnistab, et nii Eia-filmi võtete aeg kui ka esilinastuseelne periood on olnud ta elu kiireimad. Vaid õhtueineajal ongi mahti lastega sügavuti suhelda ning sageli ka esimest korda süüa. “Mis kell ma täna ütlesingi, et pole veel midagi söönud?” küsib ta tütrelt. “Kell kolm,” teab Mona.

“Mul läheb alati meelest, kui hull see filmi väljatulek on,” selgitab Anu, kellele Eia-film on teine täispikk mängufilm “Polaarpoisi” järel. “Tundub, et kõik on filmitud, töö käib sektsioonides ja mis mul seal nii väga teha on, aga tegelikult tahavad kõik korraga režissöörilt küsimustele vastuseid ja kohtuda. Olen tohutult tänulik, et Monal ja Eliasel on vanavanemad, kes lastele nii palju aega ja energiat pühendavad.”

Tänu vanavanemaile ja isale tulevad Mona ja Elias ka Anu kiiretel töistel hetkedel kenasti toime. Mona õpib Püha Miikaeli koolis, Elias GAGis. Lisaks käivad nad Nõmmel suusatrennis, kus treeneriteks on isapoolsed vanaisa-­vanaema: vanaisa õpetab laskesuusatamist ja vanaema murdmaasuusatamist. Mona käib ka kolm korda nädalas kunstikoolis ning usub, et temast saab kord rõiva- ja ehtedisainer. “Ootan põnevusega, et saaksin sinu disainitud ehteid ja riideid kanda,” sõnab Anu Monale soojalt. Elias pole veel elukutse­valikut teinud. “Minust võiks saada spordi­kommentaator või toidukriitik,” pakub ta. Mona leiab, et oleks tõesti tore, kui saaks tasuta spordivõistlusi vaadata ja selle eest palka ka. Jõulutoidukriitikut aga vennast ei saa, kui ta verivorsti süüa ei suuda...