Hele-Mai Alamaa
Korraga ei näinud ma enda ees seismas mitte oma väikest armsat blondi tütrekest, vaid poolest kehast halvatud vanaisa, kes kerjas koni, et tõmmata päästev mahv.

Kui mu armas vanaisa teise insuldiga haiglasse jõudis, oli ellujäämise mure ta peas küll vist teisejärguline. Mu väikese tüdruku mälestustes on selge pilt, kuidas tal vanaemaga haiglas külas käisime ning kuidas ta kulges kõndimistoe abil aeglaselt mööda koridore, õppides haiget kehapoolt kasutama ja soovides vaid üht – suitsu. Saime pereliikmetega võtta ka haiglapersonali käest, kuna vanaisa osutus tõeliselt ohjeldamatuks suitsusõbraks. Ta käis läbi kõik prügikastid ning seina­ääred haiglas ja haigla ees, et korjata üles kas või üks koni, millesse jäänud veel üks mahv.

Hiljem, kui vanaisa oli tagasi kodus, oli vanaema roll hoolitseda vanaisa tervise – ja sõltuvuse – eest. “Ainult üks otsake!” nurus papa oma kõige alandlikumal häälel. Ja vanaema, kes mitte iial suitsetanuna nüüd vanaisale sigarette ostis, andis talle päeva­normist poole, ühe sigareti. Ma arvan, et sellest ajast peale ei suitsetanud vanaisa ühtki sigaretti päris lõpuni, vaid “säästis” oma konisid, et saaks neid veel nautida. Ja mida oskas vanaema teha peale ohkamise ja järeleandmise?

Lõburikkuja


Ostsin vanemale tütrele uue telefoni. Vana nutitelefoni aku oli hinge heitmas ja ka sisse­helistamine muutus järjest keerulisemaks. Pealegi oli sage mure, et ta unustas telefoni näppides selle kuhugi maha – olgu supermarketi sokiriiulisse või koolihoovi. Õnneks oli mobiil rahaliselt väärtusetu ja mingi ime läbi rändas alati tagasi omaniku kätte. Kuna mul on vaja, et laps oleks telefonitsi kindlalt kättesaadav, soetasin talle viimaks nuppudega Nokia. Laps ei teinud õnneks pikka nägu, pealegi leidis sealt kiirelt ussimängu.

Aeg-ajalt kostab muidugi ka minu lastelt palveid, et neil võiks olla telefon ja arvuti, mis võimaldaksid mängida ihaldatud mänge. Kuna mu kõrvad on neile palvetele kurdiks jäänud, on lapsed lahendanud selle tungiva vajaduse, vaadates külaskäikudel mängimas paari privilegeeritud sõpra või Youtube’i mängurite videoid.

Eile, kui koju jõudsin, istusid lapsed mehe arvuti ees. Mida nad sealt vaatasid, ei suutnud ma aga ära imestada. Avatud oli Youtube, kus totaka muusikatümpsu taustal sai näha kümneid minuteid pikki Minecrafti videoid. Raske ohkega ja protestide saatel videot sulgedes sain taas kord etendada ebameeldiva lõburikkuja rolli.

Charlie, Charlie, tule välja!


Õhtul, pärast pikka päeva sõbranna juures mängimist ei suutnud noorem laps uinuda ja palus luba mu kõrval magada. Õhtu oli veninud meeletult pikaks, olin kohutavalt väsinud ja saatsin ta pikema jututa tagasi oma tuppa. “Imelik,” mõtlesin siis, “minu voodisse pole ta ammu küsinud.” Tütrele ta tuppa järele minnes leidsin eest lapse, kes enam oma hirmu varjata ei suutnud.

Äkki hakkas ta rääkima. Aeglaselt ja detailselt kirjeldas ta, kuidas vanemad lapsed olid sõbranna nutitelefonis vaadanud ja mänginud Charlie-Charlie mängu. Charlie, Charlie, come out to play! algab vana tuttav vaimude väljakutsumisega sarnane mäng, mis pakub õudset närvikõdi ja elevust. Seekord inglise keeles.