„Oskus driftida on vajalik ka veokijuhile.” Kas ma tean, mis asi on driftimine? Ei. Kas ma olen veokijuht? Ei ole. Kas ma klikin sellele pealkirjale? Ja kuidas veel, kuigi ei saa aru, miks ma seda teen.

Ja siis tuleb pealkiri, millele on lihtsalt võimatu mitte klikkida:

„Väike rokitšikk või -kutt? Tanel Padar paljastas tulevase lapse soo!”

Klikkisin, ja ma polnud ainus. Kui Delfi statistikat uskuda, oli see päeva loetuim lugu. Ja põhjusega. Esiteks käib jutt Tanel Padarist. Ja teiseks sisaldas pealkiri kõige olulisemat lubadust kõigi lubaduste seas: vajuta siia ja saad teada, kas Taneli perre sünnib poeg või tütar. Ja see on – uskuge või mitte – oluline asi.

Ma ei ole grammigi irooniline, isegi kui see nii peaks paistma. Vastupidi, mul on kolm last ja kui ma väidaksin, et nende sugu mulle korda ei lähe, ajaksin täielikku jama. Mitte et ma ühte sugu teisele eelistaksin. Või et paljukirutud sooneutraalsus mulle närvidele käiks – mõnikord harva, kui asi minusuguse gerondi jaoks üle võlli keeratakse, siis võib-olla, aga üldiselt olen seda meelt, et inimese võimalused elus läbi lüüa ei tohiks tema soost sõltuda.

„Sünnitanud parem telliskivi, sellega saaks vähemalt maja ehitada,” karjunud india mees oma naise peale, kui too tütre ilmale tõi. Mõnes riigis on asi karm ja valest soost laps võib emale palju pahandust tekitada, justkui see tema „süü” oleks, milline kromosoom tol vallatul ööl kuhu paiskus. Eestis ollakse õnneks rõõmsad nii poiste kui ka tüdrukute sünni üle. Välja arvatud siis, kui üks vanem või – hoidku jumal – mõlemad on pähe võtnud, et nüüd peab perre just see laps sündima. Ja siis ei sünni.

Ma tean perekonda, kus on viis tütart – vanemad tahtsid hirmsasti poega, aga iga kord tuli tütar. Pusisid ja pusisid, aga alati läks „nihu”. Alles viienda tütre sünni järel leppis pere oma saatusega. Ma vean kihla, et kuuenda korraga oleks lõpuks „õnneks” läinud, aga see oleks juba eraldi ja palju pikem jutt.