Suur ema jälgib!
Ühel päeval ilmus minu Instagrami-feed’i reklaam, mis kutsus ostma äppi, millega saab oma laste telefone pealt kuulata.
Kuigi iga lapsevanem tahab ilmselt teada, kuidas ta lapsel läheb ja kas temaga on kõik korras, oli see “toode” minu jaoks siiski ehmatav. Pealtkuulamine seostub mulle eelkõige politsei tööga, mitte igapäevaelu normaalsusega.
Tuleb tunnistada, et minu lapsepõlv oli üsna vaba ja mind kasvatati range distsipliinita, tänapäeval nimetataks seda arvatavasti vabakasvatuseks. Olin iseseisev ja iseteadlik laps, kes juba seitsmeaastaselt Lasnamäelt bussiga Kadriorgu lõbustusparki sõitis, kaasas kuueaastane vend, kolm rubla ja teadmatus, mitu 15kopikalist piletit selle raha eest osta saab.
Mind ei huvitanud, et mõte linna sõita tekkis õues mängides ja dressitaskud olid lunaparki jõudes liiva täis. Mõeldud-tehtud! Ainus, mida teadsin, oli see, et ema jõuab kell 17 koju ja selleks ajaks pean ka ise toas olema. Suurem vabadus käis selle aja lastega kaasas. Kodus polnud isegi lauatelefoni, vanemad lihtsalt pidid lootma, et kokkulepped peavad. Ja kui mõned kellatundmisest tingitud möödapanekud välja arvata, sujus kõik hästi.
Praegu on asjad hoopis teistmoodi, fanaatilisemad emad uuendavad iga 10 minuti tagant e-kooli, nende laste telefonidel on jälgimisseade ja nad muretsevad pead halliks, kui nende võsuke pole endast kohe pärast koolist koju jõudmist märku andnud. Tuleb tunnistada, et ma isegi pole sellest patust puhas. Olen poole tööpäeva pealt koju kiirustanud, kedrates peas kõige hullemaid stsenaariume, mis võib lastega juhtunud olla pelgalt seetõttu, et Kusti pole telefoni vastu võtnud. Koju jõudes aga leidnud ta rahumeeli multikaid vaatamast – telefon oli koolist tulles lihtsalt jäänud hääletu režiimi peale.
