Jesse mõtleb sellele sageli. Mis teeb inimese suureks inimeseks, mida on selleks vaja?
Suurel inimesel on päris mitu sellist asja, mida väikesel lapsel ei ole. Suurel inimesel on oma kodu võti. Ja tal on oma telefon. Ja tal on oma rahakott. Jessel on neist kolmest asjast üks juba olemas. Oma rahakott.
Suurel inimesel on ka oma raha, mis ta oma rahakotti paneb. Ja suur inimene saab sinna rahakotti raha juurde. Kuidas ta seda saab? See on üks segane lugu. Aga üht asja teab Jesse kindlalt: kui tühjad pudelid poodi tagasi viia, saab selle eest raha, mida oma rahakotti panna.
Kõigepealt õpetas emme Jessele pudelite viimist nii, et nad läksid koos poodi. Kodus oli kaks kotti pudeleid täis, üks emmele ja teine Jessele. Ja poeseina sees ootas üks omamoodi auk. See auk on seal alati olnud, ütles emme, aga Jesse polnud seda mitte kunagi enne märganud. Ja tuli välja, et pudelite peal olid märgid – Jesse polnud ka neid mitte kunagi enne märganud. Nüüd oskab ta märke märgata! Jälle natuke suurem ja targem.
“Vaata, sa pead pudeli panema sedapidi,” õpetas emme. Pudelit ei tohi masinasse visata. Tuleb rahulikult panna! Nüüd Jesse teab. Ja masin on vahel tujukas ka. On küll õige märgiga pudel ja on küll õigetpidi sisse pandud, aga ikkagi masin ei taha seda pudelit alla neelata! See teeb pudelimasina huvitavaks, et ta niimoodi tujukas on.
