Tabuteema – tahan tütart, mitte poega!

Kas ema, kes soovib väga tütart, peaks tundma end selle pärast süüdi? Ja mis saab siis, kui see soov ei täitu esimesel, teisel ega kolmandalgi korral?

Paljud naised kujutavad juba enne emaks saamist ette tulevase lapse sugu ja välimust ning mõtlevad, milline nimi lapsele valida. Kuigi sellest avalikult ei räägita, tekib paljudel väike eelistus: kas ma näen end rohkem tütre või poja emana.

Kati Orgmets (30) teadis lapsest saati, et soovib tütart. Tulevase abikaasa Gunnariga (34) tutvudes sai ta meeldiva üllatuse osaliseks – mehe eluunistus oli kaks tütart. Rasedaks jäädes tahtis Kati peagi lapse sugu teada saada. Käiku läksid kõik ennustusviisid. Näiteks proovis Kati kõhutita sugu välja selgitada oma isude järgi, juhindudes vanarahva tarkusest, et tüdrukut oodates isutab magusa, poisiga soolase järele. Lõpuks sai ta soo teada siiski alles 20. nädala ultrahelis. Nii Kati kui ka Gunnari silmis pärlendasid õnnepisarad – ongi tüdruk!

Kati, kes on end alati ette kujutanud tüdrukute emana, tundis teisele lapsele mõeldes hirmu: äkki tuleb poiss. “Kõlab ehk küüniliselt, aga kui ma võrdlen poisse ja tüdrukuid, siis tüdrukud tunduvad rahulikumad, korralikumad ja viisakamad. Ehk ongi mul kartus, et ma ei oska pojast head inimest kasvatada?” mõtiskleb Kati. Sellele hirmule Kati pikemalt otsa vaatama ei pidanud – ka teine laps oli tüdruk.

Oma eelistust Kati ei häbene. “Ma leian, et igal naisel ja perel võib olla eelistus, kas nad igatsevad poega või tütart, ja kõik sellega seotud emotsioonid on lubatud. Ühiskondlikud hoiakud muudavad emotsioonid tabuks,” seletab ta.

Olles kahe imetoreda tütre, Elina (7) ja Marianna (3) ema, tuli Katil uus beebipalavik peale õige pea – juba aasta pärast teise lapse sündi. Sel korral otsustasid nad mehega siiski pidurit tõmmata. “Meid hoidis tagasi mõte, et kolm korda vedada ei saa ja poega kasvatada ma ei oska. Oleks meil garantii, et kolmaski laps tuleb tütar, oleks meie peres praegu ka kolmas tüdruk ringi jooksmas.”