Tänavune isadepäeva hommik, mil Katrinile Ida-Virumaale külla sõidame, pole Varuskite perele suuremat sorti pidupäev. Laual on kaks torti, neist ühel kiri: ISALE. Ühe tõime meie, teise pererahvas, et meid kostitada. Mõlemad jäävad pererahval puutumata. Katrin meenutab, kuidas ta mullu septembris end ühtäkki nii kehvasti tundis, et üle kümne aasta Kiviõlisse perearsti juurde läks.

Poegade Lukase ja Markusega (10) oli ta perearstil ikka käinud, kuid ta enda tervis oli olnud laitmatu. “Äkki tundsin pidevat väsimust ja iiveldust. Olin suvel kehalt mitu puuki leidnud ja mõtlesin, et ju olen neilt nakkuse saanud. Arst tegi analüüsid, kust selgus, et borrelioosi ega entsefaliiti mul pole,” räägib Katrin. Tohter soovitas tal hoopis närve ravida.

Õhtul kodus patsiendiportaalis oma digilugu uurides märkas Katrin, et arst oli kirjutanud diagnoosi lahtrisse: puugihaigus ei ole, järelikult midagi muud. Juurde oli veel märgitud “tööstress”.

“Mis tööstress, kui ma olen lapsepuhkusel?” küsib Katrin, kes töötas viimati kolm aastat tagasi, enne lapsehoolduspuhkusele jäämist, Lüganuse vallas sekretärina. Tööd oli palju, kuid stressi mitte. Mis siis väsimust ja iiveldust põhjustab, jäigi küsimärgina õhku.

Jooge köhasiirupit

Enesetunne paremaks ei läinud, mõne aja pärast lisandus köha. Naine üritas kõikvõimalikel viisidel, mis imetavale emale lubatud, köhast jagu saada, kuid tulemusteta. Detsembris, kui ta läks auto­juhiloa jaoks perearstilt tõendit saama, kurtis Katrin üle kuu aja kestnud köha. Seepeale kuulas arst kopse ja ütles, et kopsud on puhtad, kuid soovitas köhasiirupit juua. “Mul tekkis tunne, et äkki ma kujutan endale seda kõike ette ja olengi närvihaige,” räägib Katrin pisarsilmi.

Köha jätkus, kuni ühel veebruariööl tundis Katrin, et ei saa enam hästi hingata – nii valus oli, kõik ragises sees. Ta läks veel kord perearsti juurde, kes teatas: “Kopsud on puhtad, aga kui sa väga tahad, võime su röntgenisse saata.” Tohter soovitas Katrinil homöopaatilist siirupit võtta, see aitavat kindlasti! Sel ajal, kui Katrin apteegisabas seisis, et siirupit osta, helistas aga arst ja kutsus ta tagasi, sest röntgenipilt viitavat kopsupõletikule.

Siis läks kiireks – Katrin saadeti otse Jõhvi haiglasse, kus tehti analüüsid, kuid midagi täpsemat ei öeldud. Kuna Katrinil oli haiglas kaasas sülearvuti, vaatas ta öösel digilugu, kust luges välja hirmsa tõe – leid kopsust sarnaneb tuumori ehk kasvajaga. “Seda, mis ma tol hetkel tundsin, ei oskagi kirjeldada – ma ei nutnud, aga kogu mu maailm kukkus kokku!”

Katrin lasi õel kutsuda arsti, et digiloost loetu kohta otse küsida. Arst palus vabandust – ei tahtnud talle öelda enne, kui asi kindel. Tänavu 19. veebruaril sai Katrin ametliku diagnoosi: neljanda staadiumi kopsuvähk.

Haigekassa ravi ei rahasta

Nädala pärast pääses Katrin Jõhvi haiglas aeg-ajalt vastu võtva onkoloogi juurde. “Arst küsis, kas ma tean, mis diagnoos mul on, ega ma aidsihaige pole ja kas ma suitsetan (Katrin pole kunagi suitsetanud – toim). Kogu visiidi ainus tulemus oli see, et ta pani mulle Tartu Ülikooli kliinikumi aja kinni,” meenutab Katrin arstil­käiku, mida ta oli nädal aega oodanud.

Enesetunne läks iga päevaga hullemaks. “Köhisin nagu suitsumees, sügavalt seest, lõpuks rögistasin juba verd,” kirjeldab Katrin ravile eelnenud ooteaega. Abikaasa Meinol (45) tuli öösel vahel päris hirm peale, kui naine pool tundi jutti köhis.