Illustratsioon: Kristel Karp
See ilmselt pole kõige mõnusam lugemiskogemus, kuid siit see tuleb. Olen 14aastane tüdruk, mul on diagnoositud sügav kliiniline depressioon, bipolaarne häire ja toitumishäire, kuid need on lihtsalt tuimad meditsiinilised terminid. Reaalsus nende taga on palju karmim.

Enesevigastamine tundub enamikule olevat midagi sellist, millega tegelevad need, kes on justkui teiselt planeedilt. Suurem osa inimesi ei tea sellisest maailmast midagi. Mu emagi sai olukorrast teada alles paar aastat hiljem, kui olin juba muutunud nii enesele kui ka teistele ohtlikuks. Suutsin seda kõike varjata poolteist aastat. Midagi sellist poleks mu ema kunagi oodanud...

Mäletan, et esimesed muutused minu emotsioonides olid umbes kümneaastaselt. Mulle hakkas äkki tunduma, et olen väga paks – miks, ma ei tea! Meeleolulangus tuli hiilivalt, märkamatult ja just seetõttu näis mulle alguses, et midagi polekski justkui eriti valesti. Hakkasin enda arvates taimetoitlaseks, sõin ainult rohelist salatit, õuna ja porgandit, et alla võtta. Jälgisin hoolega, et toidu sees poleks m i t t e m i d a g i muud. Tagant­järele tean, et see oli ortoreksia – uue aja söömishäire, mis tekib siis, kui inimene võtab kinnisideeks parandada oma tervist või kaalu teatud sööke valides ja tarbib toite enda välja mõeldud “tervislikkuse” reegleid järgides.

Lõpetasin söömise

Umbes aasta hiljem lõpetasin söömise peaaegu täielikult ja jõin suurtes kogustes vett, et vähegi täiskõhutunnet saavutada. Ühel hetkel aga hakkasid inimesed seda märkama ja küsisid, miks ma ei söö ja kas ma näljutan ennast. See ehmatas mind ja hakkasin sööma, kuid siis toitu välja oksendama. Ma ei saanud aru, et nüüd olengi haige. Ja ma varjasin seda nii hästi, et teisedki ei saanud.

Ma ei mäleta täpselt, millal täpselt ja kuidas ma selle peale tulin – igal juhul ei olnud ma seda kusagilt kuulnud ega kelleltki üle võtnud –, kuid ma hakkasin end teravate asjadega lõikuma. Duši all tilkus maha punakas vesi ja ma tundsin ennast nii haledalt. Tulin vannitoast välja, panin ruttu plaastrid peale ja jätsin mulje, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Lõikumisest sai lõpuks mu suurim sõltuvus ja seda juhtus päevas mitu korda. Kindlasti oled näinud tänaval inimest, kelle parim sõber on alkohol, ja nii ta oma elu elabki, olles sõltuvuses kangest joogist. Enesevigastamisega on sama – alustad vähehaaval, kuni lõpuks ei lähe mööda päevagi, mil sa ei suruks tera naha vastu.

Varjamine ajab hulluks

Pidev varjamine ajab lõpuks peast lolliks. Varjasin oma katkisi käsivarsi ja enda arvates ülekaalulist keha suure pusa sees, et keegi midagi tähele ei paneks, ning see töötas – keegi ei saanudki aru. Isegi mitte mu ema. Suutsin oma haavu ja alakaalu poolteist aastat varjata. Varjamine viis mind nii kaugele, et tõukasin eemale kõik, kes mulle kallid olid, ning siis mõtlesin ja ahastasin: miks ma ometi nii üksi olen?! Ema oli ilmselt totaalses segaduses, mõtles, et tema laps on suureks saamas ja tahab iseseisvuda. Hoidsin oma lähedastest ja sõpradest eemale, olin vaikne ja muutusin äkiliseks siis, kui keegi liiga isiklikke küsimusi esitas. Emast eemaldusin, et teda säästa, tegin seda enda arvates tema heaks.