Illustratsioon: Kristina Tort

Kas sa tead seda tunnet, kui haigus tulema hakkab? Kraabib ja kibeleb ja võtab hoogu... Ja kas sa tead seda tunnet, kui tuul kogub hoogu? Maja ümber hakkab aina rohkem vilistama ja raputama. Õues on jube libe, jää läigib kaugele! Ja selline tunne on, et tuul võib isegi prügikasti maja eest üles tõsta ja naabri garaaži katusele virutada. Või äkki isegi puu otsa?

Siis on nii hea juua teed. Just, lihtsalt köögiaknast välja vahtida ja juua teed. Meie nagunii ei saa seda tuult muuta, las ta tormab seal! Toas on soe. Toas on haiguse tuleku tunne… Aga see on ka täitsa hea, sest mitte kusagile pole kiiret. Isegi emmel pole kusagile kiiret.

“Emme, tule vaata!” hõikas Jesse, ja emme tuligi. Ikka pidžaamas. Terve päev pidžaamas ja sokkides! Niisugune mõnus päev. Sest seekord jäid emme ja Jesse koos haigeks. Kust see haigusepisik tuli, Jesse aru ei saa. Öeldakse, et alati tuleb kusagilt pisik. Või viirus. Pisik või viirus – mis neil vahet on? Ei tea. Aga Jessel on tunne, et haigus ei tule pisiku ega viiruse pärast, vaid hoopis kodus oleku tunde pärast. Haigus tuleb, et saaks puhata ja rahulikult teed juua.

“Hirmus ilm!” ütleb emme. Ja vahib õue koos Jessega, köögitoolide peal, ninad vastu klaasi. Emmel ei olegi täna telefoni ligi.

“Miks täna selline ilm on?” küsib Jesse. “Kust see tuul tuleb?”

Ja emmel on täna aega vastata. Täna ei ole nii, et emme vastab “jajah”. See “jajah” ei ole ju mingi vastus! Või siis “oot, ära sega”. Või “ma töötan”. Või “mine mängi omaette”. Või “hiljem”. Vahepeal mõtles Jesse, et võiks emme telefoni ära peita, siis saab emme mahti üles vaadata ja päriselt vastata. Aga Jesse ei saanudki telefoni ära peita, sest emmel oli see kogu aeg käes. “Ma teen tööd,” ütles ta. Nii imelik töö!