Titega tööle!
Sonja sündides olin ma üliõpilane ning kuigi võtsin aastaks akadeemilise puhkuse, jätkasin väiksema koormusega õpinguid. Aasta pärast läks ta juba sõime ja mina kooli kõrvalt veel tööle. Õnneks oli Sonja väga krapsakas tüdruk ja kohanes kiiresti oma “suure lapse” eluga.
Gustavi sündides tuli esimene telefonikõne töökohast paari kuu möödudes. Nagu ikka, üks väike asi vajas tegemist ja “sul ju nüüd kodus aega küll”. Otse loomulikult ei osanud ma ei öelda ning hakkasin kodus tööd nokitsema. Aasta möödudes olin juba taas täie rauaga töörindel tagasi. Ja ega nüüdki paremini ole läinud.
Tegelikult olin juba kaks aastat tagasi lubanud ühe projektiga jätkata ja nii läkski, et Magda on sünnist saati telemajas käinud. Esimene koosolek sai peetud juba siis, kui ta mu kõhus mulistas. Algul harvem, kuid viimastel kuudel üha tihedamini on väike assistent minuga tööl kaasas olnud. Üks kolleeg juba naeris, et pidanuks iga kord pilti tegema. Hiljem oleks tore vaadata, kuidas üks laps koos telesaatega suureks kasvab. Esialgu liikumatult diivanil lebavast vastsündinust on saanud kratt, kes prügikasti visatud pabereid sealt välja koukida üritab ja põrandal arvutijuhtmeid puhtaks limpsida proovib. Vabandan hügieenientusiastide ees – ega ma talle neid juhtmeid spetsiaalselt suhu ei topi, aga noh, kui juhtub, siis juhtub. Kolmas laps ikkagi!
Korra pidin Magda isegi võttele kaasa võtma. Kartsin, et see lõpeb katastroofiga, kus laps keset intervjuud tüdimusest nutma kraaksatab või lihtsalt lalisema kukub. Õnneks läks kõik ideaalselt, sest niipea kui kaamera tööle hakkas, pani kõhukotti vangistatud Magda silmad kinni ning avas need uuesti, kui võte läbi. Vot nii hästi kasvatatud telelaps!
