Tänavu sügisel, kui Arabella sai aastaseks, otsustasid aga Marike ja Raimo, et mees läheb taas kolmeks ja pooleks kuuks Norrasse moodulmaju kokku panema. Ta lahkus septembri algul ja naasis enne jõule, käies vahepeal kaks korda kodus: oktoobris üheksa ja novembris kümme päeva.

Haigused kõige raskemad

Marike kinnitab, et argipäev meheta oli ikka keeruline. Eriti seetõttu, et pere elab nüüd Tartu lähedal Elvas oma majas. “Kõige tülikam oli, kui pidin külmal ajal iga päev katelt kütma – pidevalt väljast puid tassima ja tuld tegema. Kui Raimo on kodus, teeb seda tema, ent nüüd sain selle kohustuse täiesti enda kaela. Õnneks polnud vähemalt muruniitmise hooaeg,” muigab naine.

Ka lapsega oli üksjagu pusimist. “Vahel tahtnuks kümme minutitki hinge tõmmata, aga just siis otsustas tütar nõudlikult tähelepanu tahta, nutta või magamisajale vilistada. Ainult ühel õhtul nädalas, kui ise laulmas käisin, abistas mind hoidjatädi,” räägib Marike, kelle sõnul olid kõige hullemad haiguste perioodid. “Sügisel, kui Arabella oli pea kuu aega haige, tundsin küll: ma ei jaksa! Mu vanemad ja õed on väga abivalmid, aga ma pole raatsinud Arabellat eriti kellegagi jätta. Nii olin peaaegu kogu haiguse aja temaga üksi, tehes vaid hädapärased poeskäigud ära.”

Õnneks laps issist ei võõrdunud. “Tegime igal õhtul lapse ja mehega videokõnesid. See on hea viis sidet hoida.” Ei saa salata – Raimo võõrsil teenitud palk on perele tähtis. Samas on Marike veendunud, et ajutised lahusolekud panevad neid ka mehega teineteist rohkem hindama. “Kui peame Raimoga pikalt vaid neti teel suhtlema, ootame taaskohtumist pikisilmi. Siis mõistan ka, kui täiuslik pere mul on. Ja kindlasti on minul kodus kergem hakkama saada kui Raimol võõrsil – mina olen ju Arabellaga iga päev tuttavas keskkonnas, sõbrad ja sugulased ümber. Raimo peab meist kaugel tööd rabama ja lihtsalt ootama, millal meie juurde pääseb.”

Eemalolek lõhkus suhte

Kui osal peredel õnnestub mehe tööga teispool piiri toime tulla ja distants lisab suhtesse isegi särtsu, siis tallinlanna Laurale (23), tema mehele ning nelja- ja üheaastasele pojale sai selline elukorraldus saatuslikuks. Mees töötas viis aastat Rootsis, mis kasvatas neid nii lahku, et ka uuesti Eestisse tööletulek ei suutnud asja päästa.

Suhte algul oli kõik ilus. “Mees oli minust 13 aastat vanem ja võlus mind kiirelt oma šarmantsusega. Kui ta Eestis oli, käisime palju väljas, ta valas mind üle kinkide ja maiustustega. Eemal olles saatis kulleriga lilli. Ma ei näinud selles probleemi, et ta piiri taga leiba teenib, sest tundsin ta jäägitut armastust isegi distantsilt.”