Adobe Stock
“Ma olin täiesti kohutav tiinekas – tegin kõike seda, mida nüüd oma laste puhul pelgan ja ära hoida tahaksin. Kõige rohkem rabas mind tollal aga täiskasvanute pimedus,” kirjutab ajakirjanik ja kolme lapse ema Brigitta.

Et kuidas nad ei märka, kui ma tulen koju longerolõhnadega? Või et mulle ei helista sugugi klassivend, vaid ammu koolieast väljas nooruk? Hiljem püüdsin oma noorpõlve atmosfääri ka raamatusse – ja sain mitmelt lugejalt kurja vastukaja, sest “14aastased ju tegelikult nii ei käitu”. Jõudsin järeldusele, et täiskasvanute naiivsus pole aastatega grammigi vähenenud!

Mäletan väga selgelt, et üle kõige ootasin ma tiinekana suve. Siis polnud ju kooli. Suvel oli tunne, et kõik on võimalik. Ja oligi, kuid kahjuks ka halvad asjad. Tuttavatega sel teemal rääkides kogunes neiltki ehmatavaid lugusid.

Sirli (20) pääses 15aastasena ühes Eesti alevikus üle noatera surmasuust. Ta oli korralik õpilane, vahel seltskonnas jõi. Enda arust ei olnud ta riskialdis ega mässav teismeline, kuid tagantjärele möönab, et pidanuks tegema paljusid asju teisiti. “Tol õhtul oleksin pidanud mõtlema enne autosse istumist, kuhu ja kellega lähen. Pidanuks helistama politseisse, kes oleks auto ehk kinni pidanud, enne kui kõik see juhtus...”

Purjus juhiga kihutamine


Oli hilisõhtu ja nad olid oma seltskonnaga ühe sõbra juures, lobisesid ja kõigil oli lõbus. Tol õhtul Sirli tilkagi ei joonud. Kesköö paiku helistas sõbra sõber, kes kutsus noored välja – et viib nad kõik autoga peole. “Pikemalt mõtlemata istusime autosse,” meenutab Sirli, kes istus tagapingil keskele, kus turvavööd polnud. “Sain seal kohe aru, et kõik inimesed autos jõid. Olin ise kaine ja mõistsin, et see pole õige, mis toimub. Palusin, et nad laseksid mind autost välja. Purjus inimesed pidasid aga olukorda naljakaks ega soostunud mind kuskile lubama. Kiirus oli väga suur, lootsin, et midagi ei juhtu. Kahjuks juhtus...”

Ühtäkki leidis Sirli end jõe äärest, kõikjal oli verd ja klaasikilde, autorusu tossas. Õnneks saabusid kohe abivalmid inimesed, kes olid sõitnud avariikohast mööda. Nad kutsusid kiirabi ja lapsed viidi haiglasse. “Minul läks kõige õnnelikumalt – pääsesin põlveluumurru ja selgroovigastusega. Teiste vigastused olid hoopis rängemad ja takistavad elu lõpuni täisväärtuslikku elu. Kolm noormeest olid pikalt koomas,” räägib Sirli. “Mina olin haiglaravil voodis kuu aega ja pärast seda taastusraviosakonnas. Siis sain koju ja olin ka seal pikka aega voodis, õppisin uuesti seisma ja kõndima. See oli väga raske aeg. Mul jäi klass lõpetamata ja pidin klassi­kursust kordama.” Hiljem tuli välja, et roolis olnud noormehel polnud lubegi.

Sirli soovitab noortel hoolega sõpru valida. “Otsi selliste sõprade seltskonda, kel on sulle hea mõju, kes annavad sulle positiivset energiat – kellega saab teha tervislikke ja arendavaid asju. Hoidu kahtlastest seltskondadest, kuhu sõbrad kaasa kutsuvad. Väldi koosolemisi, kus juuakse ja tarvitatakse mõnu­aineid. See võib lõppeda surmaga!”

Ta kinnitab ka vanematele: “Väga oluline on lapse huvitegevus ja tema vaba aja sisustamine. Noored peaksid käima trennis, leidma hobi. Siis on vähem huvi ja aega tarbida alkoholi, öösiti ringi jõlkuda ja pidutseda.”

Vägistamised ja ähvardused


Kristi (19) meenutab õudseimat seika oma teismeeast. Ta oli 14, kui läks koolivendadega korteripeole, kus oli palju võõraid. “Seal pakuti alkoholi ja jõin ka mina,” meenutab ta. “Ühel hetkel läksin kutiga, kes mulle meeldis, taga­tuppa amelema. Ta tegi minust poolalasti pilti ja hiljem vägistas mu. Aga seda, et see oli vägistamine, olen ma alles tagantjärele mõistnud. Õnneks polnud ma siis enam süütu. Ütlesin talle, et ei taha seksida, aga ta ei kuulanud. Püüdsin rabeleda, aga ta oli tugev. Lõpuks lihtsalt jäin lebama ja lasin sel juhtuda. Ma nutsin, kui see oli läbi, ja küsisin, kas võin nüüd minna. Sel hetkel muutus poisi ilme jõhkraks ja ta ütles, et kui ma peaksin kuskil ajama nii lolli juttu, et ta tegi seda vägisi, avaldab ta sotsiaalmeedias minust tehtud pildid.”