Üks ja mitte rohkem
Kas tead hommiku ootamise tunnet? Jesse küll teab. Sest igal hommikul saab ta ühe karu.
“Ühe, ja mitte rohkem,” luges emme karbi pealt, kui ta Jessele karukarbi kinkis. “Need karud on sulle kasulikud, sest siis on su luud ja kondid terved...” Ja siis andiski emme Jessele pihku kõige esimese karu. See oli õige tilluke, aga kui hoolega uurisid, oli näha, et karu naeratab. “Mõmmi,” ütles Jesse hellalt ja pani ta suhu.
Kõige esimene mõmmi oli punast värvi, peedimahlaga punaseks tehtud. Mõmmid olid erinevat värvi, aga kõik lõhnasid ja maitsesid ühtmoodi hästi.
See kõik juhtus juba tükk aega tagasi. Igal hommikul sai Jesse ühe karu. Talle meeldis mõelda, et kõik need karud, kelle ta alla neelas, said kõhus kokku. “Ei tea, mis värvi uus sõber täna meie seltsi tuleb?” arutasid mõmmikud hommikul. Jessele meeldis mõelda, et karudel on kõhus oma nurk, kuhu nad on ehitanud onnid. Ega see vist tegelikult päris nii ei olnud, aga kes teab, äkki oli ka. Kõhu sisse ju ei näe.
Aga ühel hommikul nägi Jesse, et ema ei pannudki vitamiinikommide karpi tagasi kapi otsa. Emme läks teise tuppa. “Söö oma puder ära. Vaata, kes täna taldrikul pudru all on,” ütles ta. Ent Jesse juba teadis. Ta oli selle ammu selgeks teinud: oravataldrikuga pildil on ääre peal kraaps ja kassitaldriku pildil ei ole. Täna kraapsu pudru kõrval polnud, nii et oli kassitaldrik. Aga seda ei hakanud Jesse emmele rääkima, sest natuke saladusi peab elus ikka olema.
“Jah, küll ma söön!” hõikas ta teise tuppa ja panigi ühe lusikatäie suhu. Ega mannapuder halb ole. Ise jälgis Jesse silmadega vitamiinikarpi. Karukesi seal. Neid võiks ju vähemasti nuusutada!
