Ülipühendunud emade lõksud

Kindlasti tead mõnd ülipühendunud ema, kes kontrollib kõike lapse toidulauast arendavate tegevusteni välja või on ülitundlik lapse emotsioonide suhtes. Tal on kuhjade viisi teadmisi, kuidas last mitte untsu keerata, ometi kisuvad asjad viltu.

Ta käib koolitustel, loeb raamatuid, on teadlik ja teeb vastavaid valikuid. Jõudumööda harib ta oma partnerit, lükates talle nina alla “õigeid” raamatuid. Et ta teab täpselt, mis võib last ohustada – alates bakteritest ja E-ainetest nutisõltuvuse ja keelekasutuseni välja –, käib pereelu suuresti tema taktikepi all. Tema partnerina võid sa tunda, et ta püüab kontrollida ka sind ja sinu viisi olla lapsevanem, aga talle on keeruline vastanduda. Tal on rohkem infot kui sul ja lõpuks annad sa alla ning teed tema tahtmist. Ma-tean-sust-rohkem-ema suurim hirm on kontroll kaotada ja eksida talle kõige olulisemas valdkonnas, milleks on lapsekasvatus.

Teine tüüp ülipühendunutest on väga tundlikud emad, kes teevad kõik, et kaitsta lapse psüühikat. Ta on kannatlik, võtab aega, et lapsega rääkida ja talle asju selgitada – lõpmatuseni. Palub vabandust, kui on lapsele kogemata kombel liiga teinud, sest tal on hästi meeles, et temalt ei palunud täis­kasvanud vabandust mitte kunagi. Seda ebaõigluse traumat ta oma lapsele ei taha. Kindlasti mängib ta lapsega, kuigi põrandal roomata ja nukuhäälega rääkida on talle tegelikult vastumeelt. Ta on kogu aeg olemas ja varnast võtta nagu jope – mõistab, lohutab, kuulab ja ventileerib lapse raskeid emotsioone. Tema suurim hirm on see, et laps võib haiget saada või tunda end hüljatuna.

Pole välistatud, et need kaks tüüpi kohtuvad ühes isikus, kes esindab perfektsionismi, kontrolli ja ülimat tundlikkust oma lapse suhtes.

Nad ei naerata

Enamasti ei näe sa neid emasid rahulolevalt naeratamas, sest nad on enda suhtes üli­kriitilised ja alati on veel midagi, mida peaks teadma ja rakendama. Paraku pole elu sel kujul kuigi lõbus – ei lapsele ega emale. Selle tagajärjel muutuvad kontrolli all elavad pereliikmed üha passiivsemaks, ema tunneb, et ta on kõiges üksi, ja olukord lõpeb vanemliku läbipõlemisega.

Üliempaatilise ema suurim traagikahetk saabub aga siis, kui kõikide ettevaatusabinõude “tulemus” on enesekeskne laps, kes nõuab üha enam tähelepanu, peab end maailma nabaks, võib isegi emale moraali lugema hakata ja kasutada ema öeldut ühel hetkel relvana tema vastu. Kes seisab, käed puusas, nõuab ja hurjutab! Iga pisemagi asja eest ootab ta vabandamist, sest on harjunud, et ema võtab vastutuse. Veidi vanemana on see laps minetanud iga­suguse respekti ja võib isegi ähvardada: kui tema hinge rahule ei jäeta, siis helistab ta lastekaitsesse. Ta teab täpselt oma õigusi...

Mõned emad muutuvad sellistes olukordades mürgiseks ja ründavaks, sest tänu asemel päädivad nende jõupingutused ja ohverdused süüdistustega. Ent võib ka juhtuda, et ema langeb lapse rolli, hakates väitlema, oma seisukohti kaitsma ja tõestama. See, kui laps enam midagi teha ei taha või sulle näkku kargab, võib mõjuda ehmatavalt, aga ka kainestavalt – panna mõtlema, et äkki on teie suhtes siiski midagi puudu või üle.