Henry on oma kolmanda lapse ootuse üle väga õnnelik ega püüagi rõõmu varjata. “See on täiega lahe! Olen kogu aeg sisimas kolme last soovinud ja see pisike täidabki mu unistuse.” Pärast Tuule Teele (8) sündi oli mees tütrest nii vaimustuses, et tundus, et rohkem lapsi perre ei mahugi. “Tuulest kuus aastat hiljem tuli Villem ja arvasime Marisega, et nüüd piisab. Tegelikult saab asi täiuslikuks alles siis, kui uus tita sünnib!” ütleb ta nüüd.

Marise põhitöökoht on Raadio 2s, kus ta on toimetaja ja saatejuht, kuid Karl Villemit (2) oodates jäi ta koju ja niipea tööle minna ei kavatsenud. “Mõtlesin, et võtan seekord lapse­puhkusest maksimumi – kui emadele on antud võimalus olla kolm aastat kodus, teengi nii! Ühegi teise lapsega pole ma nii pikalt põhitöölt ära olnud. Aga siis juhtus üllatus, mistõttu olen nüüd tõenäoliselt kodus kauemgi,” viitab Maris beebikõhule.

Uue aasta lubadus

Perele küllamineku klapitamine on, tõsi, paras kunsttükk. Kui viimaks aeg paigas, jääb Karl Villem nohusse. “Arvesta sellega, et mu väiksem poeg on tõbisena kodus, mis tähendab, et intervjuu ajal võib ta käia mind näiteks rindade vahelt ja tagumikust hammustamas, kui ma talle üle kolme minuti järjest tähelepanu ei pööra,” naljatab Maris.

Kohapeal näen, et väike Karl Villem on tõesti oma õest Tuule Teelest kardinaalselt erinev. Kui tüdruk on malbe, koostööaldis ja kaalutlev, siis väiksema venna nimi võiks õe Tuule kõrval vabalt Äike olla – ta on korraga siin ja seal, rõõmus ja nõudlik, energiast pakatav ja tähelepanu otsiv. Tõeline kahene! Külalistele lõbus vaadata, vanematele paras proovikivi. “Villem on täpselt see rüblik, kellest pereveebides kirjutatakse – kes restoranis karjub ja poes end kõhuli viskab,” muigab ema.

Henry ja Marise valgusküllases ja avaras korteris ringi vaadates kaos siiski ei kajastu. Tundub hoopis, justkui käiks neil iga päev koristaja – kõik on puhas ja klaar. Pereema valmistab juurviljadest õhtusööki ja paneb tee tõmbama. Villem möllab kesk elutoa põrandat, vahepeal isa otsas ronides. “Mul on kogu aeg vaja koristada,” selgitab Maris möödaminnes. “Henry vahel küsib mult, miks ma ei võiks oodata, kuni lapsed mängu lõpetavad. Aga ma ei suuda, pean ikka poole mängu pealt ka osa asju tagasi panema. Isegi koristaja, kes mul aeg-ajalt abis käib, tuleb mu juurde poole harvem, kui tahtsin, sest mu kodu on tema jaoks liiga korras...”

Sellal kui Maris kodus vägesid juhatab, rabab Henry vabakutselisena tööd teha. Koostöö­pakkumisi tuleb uksest ja aknast. “Kui aus olla, on maru keeruline end jaotada ja pakkumisi filtreerida,” tunnistab ta. “Ühelt poolt tean, et kõigeks ei jätku aega, teisalt tahaks kõik ägedad projektid vastu võtta. Lisaks saadab sind vabakutselisena kogu aeg hirm: mis saab aasta-kahe pärast – kas siis ka tööd jagub? Nii tõmbadki end lõhki, sest ei taha tulevikule mõeldes ära öelda.”

Lisaks muusikukutsele mahub Henry päevadesse nii näitlemist kui ka heakodanlikkusega tegelemist. Jaanuaris esilinastub film “Klassi­kokkutulek 3”, kus ta mängib endiselt üht peaosa. Seriaalis “Miks mitte?!” aitab ta peaosa­täitjale riime kirjutada, lisaks lööb kaasa KiVa ehk Kiusamisvaba Kooli programmis, veab plaadifirmat ning tegeleb oma kaubamärgi all näiteks eritellimusena valmistatud ülikondadega ja vegani-habeme­vedeliku turustamisega. Viimane projekt sündis isiklikust vajadusest, kuna Henryl on hooajaline pähkliallergia, kuid suur osa habeme- ja näoõlide baasõlisid on valmistatud pähklitest. Genka x Tuule näo- ja habemeõli põhineb aga kodumaisel kanepil.