Unistuste täitumise aasta

“Kui sa midagi väga igatsed ja see laseb end kaua oodata, hakkad kartma, kas see üldse juhtubki. Ja siis tuleb äkki kõik korraga…” sõnab Evelin, kellele tundub siiani uskumatu, et nüüd on tema kõrval lisaks Oskarile ja Torstenile ka Johan ja Anna Marta.

“Kõik kõige rohkem oodatud inimesed ja asjad on tulnud minu ellu palju hiljem, kui olen lootnud. Seda magusam on olnud nendeni jõudmine,” tõdeb Evelin Samuel-Randvere (44). Lauljannast muusikaõpetajal on viimastel aastatel olnud kaks suurt unistust: saada beebi ja leida üks armas maamaja, mis pakuks korteris elavale perele suvel võimalust looduse rüppe pageda.

Aasta tagasi istuski Evelin Tallinnas üksi autosse, et sõita Lõuna-Eestisse koos Johaniga välja otsitud suvekodusid vaatama. “Niipea kui meie Haanja majakese õue sõitsin, oli selge: kaugemale ma ei lähe! Johan andis heakskiidu telefoni teel, kohta nägemata,” meenutab ta tänulikult.

Läks vaevu mõni nädal, kui ühel ilusal suvehommikul leidis kinnitust teise unistuse täitumine – Evelin oli beebiootel. Sel kevadsuvel naudivad Evelin, tema pianistist abikaasa Johan Randvere(29) ja nende pisitütar Anna Marta (4 k) uut maakodu koos.

Pere ja Kodu on perel külas aga Nõmme mändide all asuvas hubases korteris. Kell on üheksa hommikul ja kolmelapselise pere kodus on kahtlaselt vaikne. Tõsi, pojad Oskar (12) ja Torsten (10) Evelini varasemast kooselust on koolis, kassid Saba ja Porgand Punakass liiguvad kikivarvul ning Anna Marta pole õiget nutmist veel selgeks saanud.

Johan särab võidukalt, sest on just lõpetanud nõudepesumasina küürimise. “Mulle kohe meeldib köögis koristada – kui kõik saab tehtud ja laud läigib, on tunne, et midagi on valmis tehtud. Muusiku töös seda tunnet ju enamasti ei koge,” lausub mees entusiastlikult edasi toimetades.

Päris elu asjad

Johanile meeldivad “päris” asjad, olgu see siis sõrmus sõrmes või laps kärus. “Need annavad energiat ja selg-sirgu-­tunnet,” muheleb ta. Täpsuse huvides lisab ta siiski kohe, et iga päev ta kodus ei küüri. Ja vahel, kui on kontsertide ettevalmistamise aeg, ei jõua ta kodus kohe midagi teha. Just sel hetkel jõuab Anna Martaga magamistoast söögiringilt kohale ka Evelin, kes noogutab agaralt kaasa. “Kui kiirel ajal kodust proovidesse läksin, jätsin endast maha paraja kaose,” teatab Johan vabandavalt naisele otsa vaadates.

Evelin kirjeldab, et vahel võib ta maas olevate riiete järgi ennustada, kuhu kaasa liikunud on. Näägutamise asemel võtab nutikas naine aga telefoni, et klõpsata foto näiteks padjale rännanud sokkidest, ja läkitab pildi mehele. Lubadusega postitada see järgmine kord Facebooki või saata Johani emale.

Sünnitusjärgsed kuud on võrreldes sünnituseelsetega olnud Evelinile nauding – uskumatu, aga Anna Marta pole siiani ühtki ööd üleval olnud. “Öösel annab ähkides märku, et tahab süüa, mugib kõhu täis ja uinub uuesti. Ei mingit nuttu!”

Evelin ei usu rahvajutte, et beebiiga on peegeldus sellest, kui kerge või raske on olnud lapseootus ja sünnitus või kui rahulikud on vanemad. Kui poistega oli ta rase justkui möödaminnes, siis tütar otsustas viimasel kuul tema kannatuse proovile panna. “Ma ei jaksanud lõpus üldse liikuda, ehkki võtsin poistega lisandunud 15 kilo asemel juurde 10. Lisaks läks nädal tähtajast üle ja siis ei tundunud mitte iga päev, vaid lausa iga tund täiesti masendav.”

Ka sünnitus oli raskem. “Oskariga läks viis ja Torsteniga kaks tundi. Olin arvestanud, et kolmanda lapse sünnitan sisuliselt autos. Johan pani isegi drive-in-hommikusöögiks raha valmis. Aga läks hoopis kauem,” tähendab Evelin. Sünnitusele eelnes ka mitu päeva valetuhusid, mida ta polnud varem kogenud. Elevil paar läks haiglasse, kust nad sama targalt koju tagasi saadeti.