Unustuse hõlma vajuvad puudutused
Marinil (35) on hea meel, et enne kui poeg Johan (3) sündis, oli neil Ronaldiga (40) võimalik neli aastat lihtsalt koos olla, teineteist avastada ja nautida. Kuna laps oli väga oodatud ja planeeritud, nägid nad ette sedagi, et vähemalt aasta pärast beebi sündi on nende mehe-naise suhe tagaplaanil.
Kui Johan sündis, kaasas Marin mehe kohe nii mähkimisse kui ka lapsega mängimisse, et tal pojaga hea kontakt tekiks ning Ronald saaks aeg-ajalt ise beebit hoida. Marinil oli nimelt plaan hakata kolmekuuse lapse kõrvalt paari tunni kaupa loengutes käima, et magistrantuur lõpetada. Naine ise arvab, et tänu sellele ei muutunud ta 100% emaks – ta ei tahtnud, et laps ta ainus elusisu oleks.
Hoidja puhul ei koonerda
Marin oli kuulnud, et kaheksakuuselt hakkavad lapsed tavaliselt võõrastama, nii asus ta pojale seitsmendal elukuul hoidjat otsima. Kohe algul rääkisid nad Ronaldiga selgeks, et lapsehoiu pealt kokku ei hoia, sest paarisuhe ja vaimne tervis on kõige tähtsamad. “Hoidjaga leppisime kokku, et iga kuu võtab ta Johani ühel õhtul paariks tunniks ja ühel õhtul ööbimisega enda juurde, et meie mehega saaksime kohtinguid teha,” meenutab Marin tööd suhte nimel.
Senine puhtusefriik Marin pidi ka oma korrastandardis lati alla laskma. Nii said nad Ronaldiga siis, kui Johan õhtul magas, aeg-ajalt paar tundi kahekesiolekut nautida – teha teineteisele massaaži, kaisutada või seksida. Marinile oli väga tähtis, et nad ei muutuks Ronaldiga lapsekasvatuse paarisrakendiks, vaid et ka naiselik ja mehelik energia saaks vabalt voolata.
Kui poeg oli hoidja juures, läksid nad vahel välja, vahel olid ka lihtsalt kodus. Lapseteemasid püüdsid nad siis mitte arutada, pigem unistasid koos, kuidas elu lähitulevikus põnevaks teha. Mõlemad ootasid väga kahekesi jalgrattasõite, väikesi suplusi rabajärves ja sügisesi seenelkäike. Marin hakkas peagi ka väikese koormusega tööle, nii et lapseväliseid jututeemasid jagus. Pärast seda oli hoopis kergem igapäevaelu rutiiniga toime tulla.
Ronald tuli naise ettepanekutega rõõmuga kaasa ja on tagantjärele Marinile südamest tänulik, et nad Johani väikelapseajal nii lähedaseks jäid. Marin usub, et laps sai tänu sellele kasvada rahulikus ja ühtehoidvas keskkonnas.