Elini sõnul on Anete-Helena uhke, kaitsev ja tubli suur õde, kes armastab väikevend Emilit jäägitult. Mis saab sellest sidemest, kui saabub uus beebi? Foto: Hele-Mai Alamaa
Kui napi vahega uue tita ootele jäin, kallasid inimesed mind üle rohkete hoiatustega: see on väga raske! Kaks beebit, kaks abitut, kaks mähkmekandjat, kaks kaisusmagajat. Kaks jõnglast, kes maailmast veel midagi ei taipa.

Mina aga püüdsin mitte keskenduda sellele, et kõik peabki raske ja frustreeriv olema, vaid sättisin oma peas valmis punktid, mida saan teha, et tulevast olukorda leevendada. Kuidas siis valmistuda? Uue titaga on lihtne – tema saabub siia ilma puhta lehena, harjumusteta. Hoopis väike suur vend oli see, kes vajas tuge, et olla valmis elumuutvaks sündmuseks – õe sünniks.

Kuidas seda valutult teha?


Emil saab pärast õe sündi aasta ja kaheksa kuud vanaks. Olles ise paras beebi, peab ta nii mõndagi siin ilmas juba järgmisele loovutama. Kuidas aidata tal seda valutult teha? Olin lugenud artikleid, kus psühholoogid kinnitavad kui ühest suust: väikelapse elus olgu uue tita sünd mõnda aega ainus suurem muutus – pole hea vahetult enne beebi sündi ega kohe tema saabudes hakata õde-venda teises toas magama harjutama või esimest korda lasteaeda viia. Ta ei tohiks tunnetada, et muutused tema elus on uue tita tulekust tingitud. Justkui oleks ta eemale tõrjutud ja uuega asendatud.

Usaldasin seda teooriat ning otsustasime peres: me kas saame Emili uusi asju oskama kaks kuud varem või jätame muudatused tulevikku, kui kõik õega harjunud on. Panin kirja punktid, mida lootsin saavutada, ning võtsin need ükshaaval ette. Projekt “Uue tita tulekuks valmis” võis alata!

Kaisust oma tuppa magama


Terve Emili esimese eluaasta ootasime pingsalt, et ta juba öö läbi oma voodis magama nõustuks. Kõikjal ju räägitakse öösel ärkavatest ja kaissu tükkivatest beebidest, mitte väikelastest... tundus loogiline, et üle aasta ei saa see trall kesta. Vale vastus! Emil ei kavatsenudki hakata üksi magama.

Kui poiss oli kümnekuune, tõstsime võrevoodi tema enda tuppa, lootuses, et eraldi ja vaikuses on tema uni parem – tulemusteta! Kui laps sai aastaseks, lõpetasin imetamise – ehk tekib sellest öistesse ärkamistesse paus. Jälle vale ootus! Emil ärkas öösiti kolm-neli korda veel ka aasta ja kaks kuud vanana, igal öösel kella 3–4 paiku kolis aga meie kaissu.

Et peagi kahe beebiga voodit jagada tundus liig, pidime midagi siiski ette võtma. Leebeim lahendus tundus, et kolime abikaasaga vaheldumisi ise Emili tuppa. Tegime endale ajutise magamis­platsi poisi voodi kõrvale – nii märkas ta öösiti ärgates, et pole üksi, ja rahunes. Peagi leppis ta, et ei peagi ise meie juurde tulema, et olla me lähedal. Umbes kuu ajaga sai neljast öisest äratusest kaks. Võisime mehega taas oma voodisse kolida ning käisime edaspidi vaid hõigete peale last lohutamas. Kaisus magajast oli saanud oma toas magaja!