Minu rasedus oli tõepoolest justkui õpikust. Aga ainult alguses. Iiveldama ajas esimesed kolm kuud, sekka veel peavalud, ninaverejooksud ja refluksid. Kaalu kogunes normi piires ja kõht kasvas nagu igal teisel rasedal. Ultrahelis oli alati kõik korras, muud näitajad samuti. Elukaaslane soovis väga saada tütart. Minul otseselt eelistusi ei olnud, kuid juba sellest hetkest, kui sain rasedusest teada, olin kindel, et tegemist on tüdrukuga – olgugi et igas ultrahelis keeldus preili kategooriliselt oma sugu paljastamast ja see selgus alles siis, kui ta mu kõhust välja võeti!

Esmarasedana proovisin olla võimalikult liikuv, toituda tervislikult ja võtta eeskujulikult kõiki vitamiine. Tähtaeg oli 24.–26. augustini 2018, seega kulgesid raseduse viimased kuud kuumas suves. Kui enamik Eestimaa inimesi nautis suve ja veetis võimalikult palju aega väljas, peitsin mina end palavuse eest toas, käisin päevas mitu korda duši all ning julgesin oma nina õue pista varahommikul või õhtul hilja. Arbuusi läks kilodega ja vett liitrites.

Protseduur ebaõnnestus


Juulikuises kontrollis, 34. rasedusnädalal selgus, et preili ei ole end ikka veel õigesse asendisse keeranud, vaid on tuharseisus. Ämmaemand andis beebile veel aega ja kodus pidasin temaga pikki vestlusi teemal, miks ta ei võiks end ikkagi ümber keerata. Järgmise kontrolli ajal oli ta aga endiselt tuharseisus. Võimalus oli proovida sellist protseduuri nagu loote väline pööramine. Lugesin ja uurisin selle kohta – kogemusi oli erinevaid. Otsustasin siiski selle kasuks.

Esimest korda protseduurile minnes veetsin pea terve reedese päeva haiglas – kahjuks protseduurini ei jõudnudki, sest oli beebibuum ja arstidel käed-jalad tööd täis. Ega ma kurb olnudki – sain vähemalt terve raamatu selle ajaga läbi lugeda ja lootus jäi, et ehk nädala­vahetusega suvatseb preili end ise ümber pöörata. Seda ei juhtunud.

Läksin esmaspäeval uuesti ja arst proovis kahel korral pööret sooritada. Ma ei hakka valetama – meeldiv see protseduur just ei olnud. Isegi mitte niivõrd valus, kuid väga ebamugav ja kohati ikkagi valuski. Preili aga isegi ei ärganud kogu ürituse peale üles – näitas oma kangust! Hiljem, kui KTGd tehti, hakkas laps mürgeldama – mõtlesin, et tuleb kohe läbi kõhu sealsamas välja.

Kuivõrd protseduur ebaõnnestus, seisin järgmise keerulise valiku ees – keisrilõige või tuharseisus beebi sünnitamine? Ma ei osanud kohe arstile vastata, sest vaatamata selgitustele ja esitatud küsimustele ei suutnud ma otsustada, milline oleks parim valik. Mõlemal on omad riskid ja omad eelised. Minu jaoks oli kõige painavam küsimus, miks preili end ümber ei pööranud ja väline pööre ei õnnestunud.

Tundsin korduvalt nii enne seda protseduuri kui ka hiljem, et preili justkui üritaks pöörata, aga ei õnnestu. Kordi, kus mu kõht oli nii lapik ja pärit justkui mingist ulmefilmist, oli rohkem, kui jõuan üles lugeda. Samuti kummitas kõrvus ämmaemanda lause, et tihti on beebidel põhjus, miks nad ei pööra – nabanööri takerdumine, emaka kuju jne. Isegi praegusel arenenud meditsiini ajastul ei ole aga võimalik üldjuhul enne sünnitust kindlaks teha, miks laps on tuhar­seisus. Mõnikord tulevat see pärast sünnitust välja, kuid mõnikord jääbki saladuseks.