Vesimunand – mis see veel on?!
“Ühel õhtul, kui mu kolmene poeg Joonatan duši alt tuli ja teda kuivatama hakkasin, ehmusin tohutult – üks ta munand oli peaaegu niisama suur kui pingpongipall!” kirjeldab Kerli (36) ootamatut avastust.
“Et last mitte ehmatada, katsusin end tagasi hoida ning olukorda salaja ja delikaatselt uurida. Küsisin pojalt, kas tal noku alt valus pole, kuid ta vastas eitavalt. Üks munand oli aga teisest vähemalt kaks korda suurem ja tundus kergelt sinakas,” jutustab ema.
Kerli oli juhtunust nii ehmunud, et asus poja magamapaneku järel kohe dr Google’ilt abi otsima. “Leidsin netist igasugu õudusjutte ja ajasin end sellega veel rohkem närvi. Sain teada, et kui munand on ebatavaliselt suureks paisunud, võib tegu olla nii kiiret kirurgilist sekkumist vajava kubemesonga kui ka ohutu vesimunandiga.”
Mure ei kadunud
Kerli sai perearsti juurde aja nädala pärast. Pärast põgusat vaatlust ja olukorraga tutvumist kinnitas tohter kohe, et Joonatanil on vesimunand. “Saime arstilt ettekirjutuse poega jälgida. Kui munand muutub valusaks, siniseks ja liikumatuks, pidime pöörduma EMOsse. Muul juhul paluti meil paari nädala pärast perearsti juurde naasta, et hinnata, kas olukord taandub ise,” meenutab Kerli. Järgmise visiidi ajaks oli munand tõesti väiksemaks muutunud. Kuigi see oli endiselt teisest pisut suurem, arvas arst, et piisab, kui last kodus edasi jälgida, ning kiireloomulist sekkumist pole vaja.
Kerli nendib, et paari-kolme kuu jooksul on poja munand kord paisunud, kord tagasi tõmbunud, mis tekitab vanemates segadust. Et meelerahu saada, külastas isa pojaga ka tasulist meestearsti, kes tegi Joonatanile ultraheliuuringu. Viimane kinnitas vesimunandi diagnoosi ja sealne arst soovitas samuti mitte liigselt muretseda, kuna vesimunand pole ohtlik.
