Viha on elu

Lapse raev on nagu jumala viha – ei pääse temast keegi ja peale sapi on selles palju armastust. Paraku mitte sinu ehk lapsevanema, vaid tolle mänguasja vastu, mida sa talle osta ei taha.

Kel kas või üks järeltulija, teab täpselt, millest räägin. Mul on neid suisa kolm ja pole ma pääsenud ühegi südametäiest – kõik on aastate jooksul mind pilgu ja kriiskamisega tappa üritanud.

Põhjuseks on enamasti mõni lihtlabane kaisuloom või mõttetu kummirõngas, mida nad on vaateaknal märganud ja kohe omaks pidama hakanud. Minul on aga loll põhimõte laste kapriisidele mitte alluda. Me kodu on lelusid paksult täis ja mida rohkem neid ostan, seda vähem need lastele tähendavad. Mõne aasta eest jagus lastel uuele lelule tervelt päev tähelepanu, nüüd lendab uus asi hiljemalt tunni pärast teiste juurde kasti, et seal tolmu koguda. Ning minu ülesanne – vähemalt laste meelest – on neile järgmine karu või plastist traktor muretseda.

Minu murdmiseks läheb vaja enamat kui sõna “pliiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiis” või kurvad silmad. Et mind alistada, on vaja viha. Mu armsad tibukesed on sellest aru saanud. Nad teavad, et lunides ja viisakalt kaubeldes pole mõtet mu aega kulutada. Nii lähevad nad kaupluse­lettidel säravaid kanne märgates kohe asja juurde. Tütar pistab uut nukku silmates hoobilt kriiskama ning poiss viskub põrandale pikali, tekitades minus abitus- ja piinlikkustunde.

Nõnda ma seal seisan ja pean lisaks laste raevule möödujate vihaga tegelema: nad puurivad mind tee-ometi-midagi-silmadega ning näivad arvavat, et selline pilk innustab. Tegelikult muudavad võõraste süüdistavad silmad mu laste viha ees veelgi jõuetumaks. Mul on põhimõtteliselt kolm võimalust: alluda jõnglaste manipulatsioonile, lasta kaupluse turva­töötajatel end välja visata või jalutada käega lüües minema: las tegeleb mu röökivate lastega keegi teine. Too viimane on viimasel ajal aina ihaldusväärsemaks muutumas.

Paraku ei tule kaks viimast võimalust kõne alla. Nii jääb kõige hullem ja ühtlasi sagedasem lahendus – löök vastu võtta ja mänguasjad ära osta. See süvendab probleemi ja võib viia olu­korrani, kus lapsed minuga vaid karjudes suhtlevadki. Ent turvatöötajate hoole alla ei taha end kah usaldada, kuigi jutt politseist on vahel aidanud. Vähemasti jääb Mirjam korraks vait, kui teda seaduse­silmadega ähvardan. Ma ei armasta aga lapsi ähvardada, eriti politsei või emale ärarääkimisega (viimane on, muide, teine natukenegi toimiv võte).