Triin Raa
Lapsed, kes käituvad kõige võimatumalt, vajavad kõige enam meie armastavat hoolt. Tõsi, seda pakkuda on päris keeruline. Kui hästi talud sina oma lapse vihapurskeid?

Halbu tundeid pole olemas, oled sa kindlasti mõnel kasvatusloengul kuulnud. Samas vilksavad silme eest läbi seisundid, mida väga kogeda ei tahaks – pettumus, jõuetus, viha ja raev. Lektoriga keegi ei vaidle, küll aga viitab tunnete tühistamise kursuse üha suurem populaarsus, et täiskasvanud pelgavad ka iseenda tugevaid tundeid. Kuidas siis veel oma ärritunud ja vihase lapsega toime tulla?

Psühhoterapeudina ei toeta ma tunnete eitamist, sest need annavad tähtsat teavet meie seisundist. Pigem õppida seda infot kuulama ja mõistma, et enda eest hoolt kanda. On absurd eeldada, et kui vanem oma tunnetega toime ei tule, peab laps ikkagi suutma oma vihaga mõistlikult toimetada.

Viha negatiivne kuvand tulebki sellest, et sellega ei osata ümber käia. Juba Aristoteles ütles, et lihtne on vihaseks saada, ent väljendada seda õiges määras, õigele inimesele, õigel ajal ja õige eesmärgiga on keeruline kunst.

Viha annab jõu

Viha rehabiliteerimiseks on tähtis mõista selle rolli – see on keha võitluse reaktsioon, mis ­vallandub ohuolukorras. Viha annab märku, kui keegi ületab meie piire. Vihast tulenev jõud aitab meil tegutseda asjade nimel, mida tahame saavutada, ja seista vastu sellele, mida me oma ellu ei taha.

Viha aitab meil taastada sisemist tasakaalu, kui tajume ohtu enda seest – ehk kui kerkivad üles väga intensiivsed tunded. Ilmekalt avaldub see leina korral, mil viha tuimestab hetkeks valu ning aitab ületada paratamatuse ja võimetuse tunnet.

Lapsed ärrituvad kergemini, kuna tajuvad iga väiksemat pettumust ja ebaõnnestumist maailma lõpuna. Kuna eneseregulatsioon pole neil veel täielikult välja arenenud, mõjuvad pettumustega kaasnevad tunded eriti ohtlikuna. Vihapursked aitavad frustratsiooni välja elada ning samas maskeerida lapse jõuetust, valu ja haavatavust.

Mida sa kardad?

Viha ja raev lahustuvad siis, kui neid tundeid päriselt kuulad ja aktsepteerid. Häda on selles, et lapse viha võib kergesti nakatada ka sind ennast, kui oled stressis ja tajud lapse pahameelt märgina, et oled vanemana läbi kukkunud. “Tal pole mingit austust!” käib peast läbi mõte neil, kel on enese­hinnanguga probleeme. Asi pole aga üldsegi sinus, hoopis laps vajab praegu juhendust ja tuge, kuidas laev tormlevate tunnete laineharjal ohutult sadamasse juhtida. “Mis siis veel saab, kui ta suureks kasvab?” mõtlevad ärevad, kes elavad tulevikus. Sind on vaja aga siin ja praegu!