Kuidas võiks keemia­ravi mõjutada ta emaks saamist, ei tulnud neiule tollal pähegi. Ta polnud sellele, kas ja millal ta lapsi tahab, mõelnudki. Küll jäi kuhugi tiksuma tohtri lause, et pärast keemiaravi peaks lastega ootama vähemalt viis aastat…

Arabella ravi lõpust oli möödas kolm aastat, kui ta kohtus Indrekuga. Kõrvuni armunud, ei tulnud talle haigus enam meelde. Ta elus oli nüüd palju tähtsamat – keskkooli lõpp ja unelmate mees. Mõne aja pärast jäi ta lapse­ootele, olles vaid 19aastane. “Rasedus oli mulle suur üllatus,” tunnistab ta. Ometi ei tulnud mõte lapseootus katkestada kummalegi pähegi.

Keemiaravi võimalikele mõjudele Arabella rasedana ei mõelnud. “Jäänuksin ma lapseootele ravi ajal või mõni kuu pärast seda, oleksin väga mures olnud. Nüüd kartsin pigem raseduse katkemist ja muretsesin, et äkki tuleb haigus tagasi,” meenutab ta.

Riskime siis!

Samuti kartis ta seda, mida ütleb raviarst. Arabella pelgas, et äkki on arsti meelest abort ainus võimalus. “Mäletan, kuidas ma lõpuks telefoni kätte võtsin. Minu arst oli puhkusel ja vastu võttis teine onkoloog. Rääkisin talle uudise ära ja hoidsin hinge kinni… tema aga soovis õnne.”

Kuigi puhkuselt naasnud raviarst polnud uudise üle liiga rõõmus, otsustasid nad koos, et riskivad, kuid tervist tuleb pidevalt jälgida. “Tohter kinnitas, et keemiaravi ei tohiks lapse arengut mõjutada, ent kuna rasedusega kaasnevad kehas väga suured hormonaalsed muutused, võib see tuua vähi tagasi,” meenutab Arabella. Nii käis ta iga kuu naistearsti juures kontrollis ja ultraheli­uuringus, lisaks aeg-ajalt hematoloogi vastu­võtul. Kõik läks ilusasti ja sündis terve pojake.