ÄKILISE VIHA KÜÜSIS | Noor ema: mina olengi see naine, kes oma laste peale karjub!

Emade enesevalitsuse kaotus on probleem, millest peab rääkima — täpselt nii nagu seda on alljärgnevas loos teinud üks noor naine, kes pärast lapse saamist seisis silmitsi meeleheite- ning äkkvihahoogudega, mille järel tekkinud süümepiinadega ta ise enam toime ei tulnud. Õnneks leidis ta abi teraapiast ning soovitab kõigil sarnases meeleseisundis vaevlejatel sama teha.

Mul pole iial varem olnud kokkupuudet säärase enesevalitsuse kaotusega kui see, mida kogesin pärast emaks saamist. Mul polnud aimugi, et olen üldse võimeline sedavõrd negatiivseid emotsioone tundma. Ma poleks iial arvanud, et olengi see naine, kes oma laste peale karjub ja seda siis hiljem kibedaid häbipisaraid valades kahetseb ning iseendale enam otsagi vaadata ei julge. Ma kasvasin nimelt üles kodus, kus oldi pidevalt vihaga kimpus. Ei mu isa ega ema suutnud end vaos hoida ning kuna minu peale pidevalt karjuti, lubasin endale juba noorena, et mina küll oma lastega nii käituma ei hakka. Ometigi olen nüüd täpselt samas punktis ja kuigi see on piinlik ja alandav, on nende peale mitte karjumine minu jaoks elu kõige keerulisem keeruline ülesanne. Nii otsustasingi, et üksi ma sellega toime ei tule ning vaja on teha muutus, millest sõltub nii minu kui mu laste parem olevik ja tulevik.

Viimase aasta jooksul olengi püüdnud kombineerida teraapiasessioonidelt kaasa antud “tööriistu” loetud kirjandusega ning emotsionaalsetel hetkedel keskenduda hambad ristis eesmärgile häält mitte tõsta. Kahjuks ei räägi mitte keegi avatult emasid regulaarselt tabavast enesevalitsuse kaotusest ja me kõik vaatame üksnes viltu tänaval, ühistranspordis, pargis või kaubanduskeskuses oma võsukesi käsi- ja jalgupidi tirivatele vanematele, kes viimases hädas üritavad olukorda lahendada lahkumisega. Vaatame viltu emadele, kes ignoneerivad bussipeatuses oma kriiskavat jõnglast, käed rinnal risti ja pilk kõrvale suunatud. Mõistame hukka ilmselgelt üleväsinud ja iga päev samas olukorras olevat lapsevanemat, kes sakutab mänguväljakul oma last, kuna ta on teistele haiget teinud või mõne muu sigadusega hakkama saanud.

“Lapsed pole sugugi ainsad, kes kasvatamist vajavad. Ka meie peame muutuma nende kõrval paremateks inimesteks,” ütles mulle mind enim aidanud terapeut ja see on mõttekäik, mida olen jäänud endamisi kordama. “Vahel peab kogu meie hinges peituv inetus välja tulema, me peame sellega silmitsi seisma, et areneda. Andesta endale, vabanda nende ees, keda oled haavanud, ütle oma lastele, et armastad neid ning proovi iga päev üha uuesti.” Jah, on tõesti vaja pingutada, et kasvada emaks, keda lapsed võiksid armastada ja kes hoolitseks selle eest, et neist ei kasvaks inimesed, kes omakorda enda soove ja tahtmisi üksnes kõrgendatud hääletoonil väljendada oskavad. Ja ometi on enesevalitsus endiselt raskeim asi, mida mul on elus tulnud teha. Just siis, kui olen märkamas edasiminekut, juhtub jälle see, mis alati. Las ma kirjeldan üht olukorda — sellist, milliseid esineb iga päev kümneid ja kümneid.

Hakkame järjekordselt auto poole sättima, käsil põletavad teemad nagu mida keegi selga paneb ja kuhu istub. Oleme lasteaeda või arsti juurde juba lootusetult hiljaks jäänud, mistõttu minu vererõhk juba ammu kriitilist piiri ületamas ning otseloomulikult teatab vähemalt üks lastest (kui mitte nad kõik), et puudub igasugune soov autosse istuda. Mina seisan, uksed pärani, lapsed karjuvad, naabrid vaatavad. Täiesti tavaline olukord. Võtan kõige suurema protestija vägisi sülle, topin turvatooli ning üritan turvavööd jõuga kinni suruda, kui tema mind aga täiesti jõust jalaga lööb ning autost plehku paneb, keset autoteed täiest kõrist karjuma hakates. Viskan kõik asjad kus seda ja teist, jooksen talle järele, ajan 10 minutit mööda tänavat taga, kuni lõpuks õnnestub laps väevõimuga autosse saada, ise vihast vahutades, näost punane ja higist tilkumas.

Öelge ausalt, mida teie sellises olukorras teeksite? Kas see olukord tuleb tuttav ette? Kas on ühtegi inimest maamunal, kes suudaks sellisel hetkel rahulikuks jääda? Kõrvalseisjal on alati lihtne soovitada, et hinga sisse-välja, loe kümneni ja vestle rahulikul toonil, mõtle välja kavalaid nippe, millega lapsi ninapidi vedada, nende tähelepanu kõrvale juhtida... Aga kui sulle vahib otsa sõna otseses mõttes kurjast vaimust vaevatud jõnglane, kes seisab keset teed ja võib iga sekund auto alla jääda, on see minu hinnangul inimlikult võimatu ülesanne. Sina oled vihane, laps on vihane, usaldus on kadunud ja pole ainsatki ideed, kuidas normaalset olukorda taastada.

Antud olukord lõppes nii, et olles elimineerinud otsese hädaohu, istusin autosse ning lihtsalt ootasin, kuni lapsed karjumise lõpetavad. Kuna olime küll ammu juba igale poole hiljaks jäänud, korrutasin endale, et enam pole mingit vahet. Ootasin ja ootasin. Ja siis ootasin veel. Kuni lõpuks vaikus saabus. Ma ei tea, kas ma käitusin õigesti või valesti. Mina tean üksnes seda, et enne teraapiasessioone oleksin käitunud palju hullemini. Oleks olnud rohkem karjumist, palju rohkem pisaraid kõigilt osapooltelt, lisaks ka paar paanikahoogu. Kuigi lahendus ei tundnunud õige ilmselt ühelegi kõrvalseisjaile, siis kuniks keegi ei oska paremat välja pakkuda, on mul teile palve — ärge lihtsalt hukka mõistke!

Allikas: Motherly