Foto: Unsplash
Teismelised käituvad mõnikord viisil, mis nende vanemaid sügavalt imestama paneb. Mida teha, kui sinu laps teatab juba 13aastaselt, et tema on oma eluvaliku teinud ja selleks on otsus hakata ultraortodoksiks!

Katkend Margit Prantsuse raamatust "Minu Iisrael", kirjastuselt Petrone Print

Kui Sara esimene poeg 13aastaseks sai, peeti suur pidu. Jõudes bar-mitsvá-vanusesse, teeb juudi nooruk otsuse, kuivõrd uskliku või mitteusklikuna ta soovib oma edasist elu elada. Otsust üldjuhul austatakse. Kui tavaliselt valitakse perekonnas tavaks olnud suundumus, siis Sara esimene poeg otsustas hakata ultraortodoksiks! See aga tähendas terve perekonna senise elu pea peale pööramist.

Oi, kui te vaid teaksite, mis tähendab olla ultraortodokslik juut! See ei väljendu ainult mustvalges riietuses, vaid igas elatud minutis, igas liigutuses ja hingetõmbes. Toon vaid ühe näite. Sara rääkis, kuidas nad pidid otsekohe ette võtma köögi remondi. Kuigi Sara oli lapsepõlves söönud koššertoitu, ei hoolinud ta enam sellest oma Ameerika-aastatel ning ka abikaasale oli koššer üsna võõras teema. Majas, mille Sara isa neile Jeruusalemma eeslinna ehitanud oli, ei olnud koššerkööki, kuigi isa oli seda alguses soovitanud. Sara ei näinud sellel mõtet, sest nad ei olnud mehega ju mingid erilised usklikud. Nüüd, kui aga vanimast pojast sai ultraortodoks, oli koššerköögi ehitamine möödapääsmatu.

Korralikus koššerköögis on kõike kaks - üks liha- ja teine piimatoitude jaoks. Kaks kraanikaussi, kaks komplekti nuge-kahvleid, muid lauanõusid ja potte-panne. Kaks külmkappi ja kui mitte, siis vähemalt hoitakse piimatoite lihatoitudest eraldi riiulitel. Kaks nõudepesumasinat ja kui mitte, siis pestakse ühes masinas vaid ühed nõud, teise toidu omad tuleb käsitsi pesta.

Traditsioonilisel viisil hakati selles peres tähistama sabatiõhtuid ning Sara pidi hingamispäevade ja pühade ajal kandma seelikut, kuigi talle muidu meeldisid väga hoopis püksid.

Sara tuli muutustega kaasa vastumeelselt ja mitte südamest - selles veendusin ühises majas elatud aja jooksul isiklikult.

Samas tundub mulle, et peremees leidis religioonis endale uue elumõtte. Kipá-mütsikest ei hakanud ta kandma mitte ainult sabati ajal, vaid lausa iga päev. Nagu usklikel juutidel kombeks, hakkas ta vanema pojaga käima sünagoogis, palvetama kolm korda päevas, käel nahast palverihmad ja väike must tefilin'i-karbike otsaette kinnitatud. Temast ei saanud ultraortodoksi, aga religioosne juut sai ikka.

Usk on mehele toonud teatava hingerahu. Aga mina olen sattunud selle perekonna ellu ajal, kui abikaasade vahele on tekkinud kindel sein ning ei ole enam seda südamest südamesse suhtlemist, millest Sara mulle nende abielu algusaastate kohta on rääkinud ja mida kajastavad nende vanad fotoalbumid.

Suheldes edastab kumbki vaid oma sõnumi, aga loovaid arutelusid ei toimu.

Abieluvoodis magab kumbki raudselt ainult oma poolel. Taipan seda, kui hommikuti nende voodit tehes on padjad-tekid üksteisest võimalikult kaugel.

Mees ei volita naist endale riideid ja pesu ostma, tegelikult lausa keelab seda teha.

Mees lahkub keskhommikul ega saabu koju enne pimedat. Arved maksab mees; naine hoolitseb majapidamise toimimise eest.

Mees seisab hea usuteema eest - et Sara reedeti alati õigel ajal sabatiküünlad süütaks ja et ka kõik muu usuga seotu selles majas õigesti tehtaks.

Ja nii edasi.

Aastatega on muudatused selles kodus paika loksunud. Vastumeelselt või mitte - Sara on pidanud leppima sellega, et nende pere on religioosne.

Tõelise ultraortodoksina võttis vanem poeg üsna ruttu pärast täiskasvanuks saamist naise ja nende perre sünnib igal aastal laps. Kuigi Sara on mulle kurtnud, et tal tuleb järjest rohkem kingitusi teha, on tal siiski ka hea meel, et poeg on oma elu peale läinud. Usuliselt rangest pojast eraldi elades tohib Sara taas kanda oma armastatud pükskostüüme. Seeliku paneb ta selga ainult sabati ajal või kui vanemale pojale Beit Šemeši külla sõidab. See linn on Jeruusalemmast 30 kilomeetrit läänes ja selle ajalugu ulatub vana testamendi aegadesse. Praegune Beit Šemeš on asutatud 1950. aastal. Pojale külla minnes katab ta ka pea, nagu religioossele juuditarile kohane.