Nad jumaldavad oma last liiga palju

Kõik lapsevanemad armastavad oma lapsi, küsimus on selles, kuidas ja missugust tähelepanu me vanematena lastele pakume. Tähtis on, et lapsevanem ei unustaks, et lapsed vajavad justnimelt armastust, mitte jumaldamist. Koheldes oma last nagu maailma naba, osutame talle karuteene – lapsel, kes on harjunud saama kõike, mida soovib, on raske kodust väljaspool hakkama saada. Laps kasvab teda jumaldavas kodus üles arusaamaga, et ta on eriline ja tal on lubatud teha, mida iganes soovib. See võib viia ebareaalsete ootusteni ja muidugi ka tülideni teiste lastega, kes sellist käitumist üleolevaks ja ebaviisakaks peavad.

Nad pigistavad oma lapse vigade suhtes silmad kinni

Osa lapsevanemaid lihtsalt ei suuda leppida oma laste negatiivsete külgedega. Sellised vanemad võtavad tavaliselt enda lapsega seotud nõuandeid pigem rünnakutena ja tunnevad end nendest isiklikult solvatuna.

Tõe kuulmine võib tõesti haiget teha, aga avatud südamega kuulamine tuleb kasuks igas eluvaldkonnas. Lapsega seotud probleemile tuleks tähelepanu pöörata enne, kui see liiga tõsiseks areneb, kasvõi kellegi teise soovitusel. On ju parem otsida lapse probleemidele lahendusi kohe, kui hakata tulevikus tegelema temast kasvava katkise täiskasvanuga.

Nad elavad ainult laste kaudu

Vanema jaoks pole mõnusamat tunnet kui teadmine, et võsukesed on milleski edukad. Laste edu korral tunneme uhkust, isegi suuremat, kui ise midagi saavutades.

Ainult oma lastele pühendudes muutub aga piir laste ja enda elu vahel häguseks. Lapsest saab vanema käepikendus, teine võimalus viia ellu kõik enda püüdmata unistused. Ühel hetkel võib tekkida küsimus, kas su lapse eesmärgid teenivad tema õnnelikkust ja rahulolu või hoopis sinu oma?

Mõnikord peavad lapsed teostama hoopis vanemate unistusi.

Nad püüavad saada lapse parimaks sõbraks

Lapsega on hea lähedane olla, sest omavaheline usaldus ja sõprus teeb head nii vanemale kui ka lapsele. Kõik tahavad, et nende lapsed neid armastaksid, imetleksid ja austaksid. Aga hea lapsevanem peab mõnikord paratamatult langetama otsuseid, mille tagajärjel nende lapsed silmi pööritavad, vinguvad ja teatavad, et oleksid võinud sündida teises peres.

Püüdes olla lapse parim sõber, võib otsustavatel hetkedel juhtuda, et vanem ei suuda säilitada autoriteeti, sest ta ei taha teha midagi, millega võib kaotada lapse heakskiidu. Heakskiit ei võrdu armastusega ja ei ole alati seda väärt, et lasta lapsel rumalusi teha või endale pähe istuda.

Nad on liiga võistlushimulised

Iga vanem on veidi võistlushimuline, aga hetk, mil pahandad lapsega, sest ta klassikaaslastel on temast paremad hinded või su sõbranna laps on spordis edukam, on sinust saanud tõeline vanemlik koletis.

Lastele tuleb õpetada, et edu saadab neid, kes on pühendunud, ja neid, kes on valmis oma unistuste nimel töötama. Sundides oma last igas olukorras võitma, tapame tema tõelise soovi milleski hea olla. Laps hakkab pingutama ainult sellepärast, et sina temas ei pettuks. Kannatab ka lapse vaimne tervis, sest enda õnnestumised ja raske töö ei tundu talle enam kunagi piisavalt head – alati on keegi kuskil temast ikka parem.

Nad ei mõista, kui kiiresti väikelapsed suureks kasvavad

Väikeste laste kasvatamine on mõnikord vaimselt ja füüsiliselt nii kurnav, et soovime aja kiiremat kulgemist, et meie elu ometigi kergemaks muutuks. Samal ajal leiame end pidevalt mõtisklemast, missuguseks meie lapsed kasvavad. Mis on nende huvid, kas nad on milleski tohutult andekad? Vanemana oleks ju kasulik teada, mis valdkonnas oma last eriti palju toetada, et temast areneks oma võimekaim versioon. Ühel päeval pole su laual ja seintel enam vildikakriipse, sa ei pea käima vannis koos sinna jäetud nukkudega ning su aknaid ei kaunista väikesed kleepuvad käejäljed. Sest su tütred ja pojad on sõpradega väljas, mitte sinuga koos oma koduses pesas.

Kui mõelda väikeseid lapsi kasvatades pidevalt tulevikule, analüüsides, kas su põngerjas on kujunemas pigem kunstnikuks, tehnikainimeseks või popkultuuri esindajaks, läheb meelest, kui vähe aega lapsed väikesed on. Vanemad seavad lastele varakult palju ootusi. Tõeline viis oma last kaitsta on mitte ootusi seada ning lasta tal olla pisike, mängida ja avastada.

Nad keskenduvad sellele, milliseid lapsi nad tahaksid, mitte sellele, millised lapsed neil on

Juba raseduse ajal, kui lapse sugu pole isegi teada, unistavad lapsevanemad oma laste tulevikust. Salamisi loodetakse, et laps tuleb nende enda moodi, ainult veel targem ja andekam. Vanemad tahavad olla oma laste suurimad mentorid ja abistajad.

Aga vanemaks olemise suurim iroonia peitub selles, et lapsed on täiesti iseseisvad inimesed, kes teevad enamasti asju viisidel, mida me ennustada ei oska. Meie töö on oma lapsi tundma õppida ning neid õiges suunas aidata ja toetada. Enda unistuste pealesurumine ei tööta kunagi ja mida rohkem oma lapsi muuta üritame, seda suurema tõenäosusega nad kõike risti vastupidi teevad.

Nad unustavad, et teod räägivad rohkem kui sõnad

Isegi kui sa sooviksid iga lapse küsimuse peale talle eluõpetunni jagu väärt informatsiooni jagada, siis ära unusta, et lapsed jälgivad pigem meie endi tegemisi, kui kuulavad soovitusi.

Kuidas sa käitud oma sõpradega, kuidas kohtled võõraid, kas kakled oma partneriga laste ees? Lapsed märkavad kõiki neid asju ja teevad nendest omad järeldused. Kõigega, mida sa teed, kinnistad sa oma lapse käitumismustreid.

Nad kritiseerivad teisi vanemaid ja lapsi

Ükskõik kui veidraks me mõne teise lapsevanema valikuid peame, meil ei ole õigust kedagi hukka mõista. Keegi siin maailmas pole üdini hea või üdini halb, maailm ei ole mustvalge. Me oleme kõik inimesed, kelle arusaamad on kujunenud välja meie enda vanematest, lapsepõlvest ja keskkonnast, kus oleme kasvanud.

Me ei tea kunagi täpselt, mis kellegi elus toimub ja me ei sooviks ju kellegi teise hukkamõistu enda otsuste eest. Seega ei peaks me võtma endale ka õigust (ja eriti oma laste ees) teiste üle kohut mõista.

Nad alahindavad lapse iseloomu eripärasid

Karakter, moraalitunnetus, empaatiavõime ja enesehinnang mängivad suurt rolli selles, milliseid suhteid me elus loome ja kuidas erinevates olukordades hakkama saame.

Vanuses 10 kuni 15 võivad lapsed hinnata iseloomust rohkem seda, kui kaugele keegi palli viskab või kui hästi laulab. 25-, 30- või 40-aastasena mõistame siiski, et pole midagi tähtsamat iseloomust. Ometigi kujuneb meie iseloom suuresti välja just teismeeas. Lastele tasub juba varakult õpetada isikliku eeskujuga ja vajalikke harjumusi kujundades lahkust, sõbralikkust ning hoolimist (eriti iseendast hoolimist) – just need omadused tulevad elus päriselt kasuks.

Laste edu korral tunneme isegi suuremat uhkust, kui ise midagi saavutades.
Lapsed õpivad meie tegudest, mitte sõnadest!