Unsplash

Vanemluse juures on vähe asju, mis on kindlad. Kuid enamus üldkehtivaid tõdesid on hästi teada. Näiteks see, et beebid ei maga siis, kui meil vaja oleks. Ja ka see, et mingil lõigul oma lapse kasvatamise teekonnast pühid sa mitu korda päevas okset ja kakat kokku. Me oskame juba ette leppida sellega, et meid hakatakse igast ilmakaarest “teadmistega” üle valama ning hukka mõistma, kuna keegi arvab end paremini teadvat. Meile räägitakse hommikust õhtuni, kuidas päevad on pikad ja aastat lühikesed. Me oleme selleks kõigeks valmis — vähemalt nii valmis, kui saab üheks reaalseks p***tormiks ja üliinimlikuks magamatuseks olla.

Kuid üks universaalne vanemluse tõde on selline, millest keegi ei räägi. Ja see seisneb selles, et täpselt siis, kui sa julged mõelda, et “minu laps teab paremini ja küll kunagi nii ei teeks”, ta justnimelt nii teebki. Ta keerab midagi kapitaalselt untsu ja sa pole selleks vähimalgi määral valmis. Keegi ei saagi olla valmistunud tundmaks üheaegselt nii jõuetukstegevat pettumust, raevu, kurbust kui segadust. Sa vaatad oma last ja tunned, kuidas su pea kohe plahvatab ja maailm variseb kokku.

Sellised asjad juhtuvad tavaliselt siis, kui oled hakanud ennast juba peaaegu turvaliselt tundma. Just siis otsustab su laps, et on aeg käituda nagu laps. Sest lastel on väljaarenemata aju ja olematu impulsikontroll. Sa hakkad kahtlema enda valikutes ja mõtled läbi kõik, mis sa iial oled oma lapsele öelnud või teinud. Sa arvasid siiralt, et oled kasvatanud hea inimese, kes ei ütle kellelegi pahasti, räägib alati tõtt ja oskab õigel ja valel vahet teha. Sa eksisid ja kardad nüüd, et su laps on rajalt eksinud ning tunned end seetõttu läbikukkununa.

Kui esimene viha on lahtunud ja tagajärjed nagu koduarest ning telefoni- ja telekakeeld välja jagatud, hingad sügavalt sisse ja kallistad oma paharetti. Ka nemad teavad sügaval sisimas, et käitusid valesti ja sinu töö vanemana on näidata, et tegudel on valusad tagajärjed ning et õppetunde saadakse ka läbi valu, viha ja pettumuse. Vanemlus pole ülesannete nimekiri, kust asju järjest maha kriipsutada. Lapsed on rumalad, impulsiivsed ja enesekesksed. Nad on kõigest inimesed ja keegi pole ilmeksimatu. Me teeme kohutavaid vigu nii laste kui täiskasvanutena. Seega, ära kunagi eputa, et “minu laps küll nii ei tee” või “minu laps teab paremini”. Kunagi ei tea, millal neid sõnu sööma pead.

Allikas: Scary Mommy