Delfi pereportaal Pere ja Laps ning Perekeskus Sina ja Mina koguvad ja jagavad lugusid sellest, missugune on Eesti isa. Isa roll on ajas muutunud ja mehed otsivad oma kohta perekonnas, kus laps näib tihti kuuluvat vaid naisele. Tegelikult on isa kohalolek väga oluline. Ardo-Heiki Ingar kirjutab sellest, kuidas isa ja lapse sideme võib leida läbi mängu.

Õpime uuesti mängima

Mängimine on üks neist paljudest asjadest, mida lapsevanemana saame õppida eelkõige oma lapselt. Kui saaksime täiskasvanuna võime näha maailma väikese lapse silmade läbi, siis langeks meie silmadelt justkui loor. Ümbritsev maailm ärkaks pikaaegsest tardumusest uuesti ellu, mänguasjad muutuksid päris loomadeks ja autodeks, loodus hakkaks meid kõnetama, muinasjutukangelased muutuksid tõeliseks. Täiskasvanuile omane argirutiin ja olemasolevaga leppimise tunne asenduks usuga „elu on tõeline, kõik on võimalik”! Kui säilitaksime selle lastele omase usu kogu eluks, siis võime olla kindlad, et meid kantakse eluteel justkui kätel.

Millest siis alustada? Minge algatuseks koos lapsega „mängu sisse”. Võtke mängimiseks parajalt aega ja küsige lapselt, mis mängu ta koos teiega mängida soovib? Kui laps vajab esialgu vastamisel suunamist, siis võite teha ettepaneku mängida mõnda mängurolli sisse elamist eeldavat mängu.

Näiteks võib isa hakata suureks karuks, keda lapsed ehk hundipojad püüavad talveunest äratades pikali ajada. Kui lastele meeldib ehitamine, siis võib hakata üheskoos toapõrandal klotsidest torne või õues lume- või liivalosse ehitama. Lastele meeldib ka üheskoos näidelda, lastega võib seega ka mõne nende soovitud tegelaskujudega nukuteatrietenduse välja mõelda ja selle siis teistele ette mängida.

Milleks täiskasvanule mängimine?

Igal sellisel mängul on mitu eesmärki. Täiskasvanu saab võimaluse õppida mängu kaudu elust taas rõõmu tundma. Mängima asudes kujutlege ennast taas väikse lapsena mängimas oma lemmikmängu, võib olla meenub mõni vana puust auto või uhke hobune, võib olla mõni armas nukk. Kui olete selle kujutluspildi leidnud, siis keskenduge lapsepõlves kogetud rõõmutundele ja kandke see üle ka mängule oma lapsega.

Seda mängurõõmust tekkivat tunnet on võimalik hiljem ka pärast mängu taastada ja iseennast ning oma lähedasi seeläbi meeldivalt üllatada. Esialgu võib see olla raske, aga harjutamine teeb meistriks. Kui suudame koos lastega olles unustada mineviku ja tuleviku ja olla vaid mänguhetkes, siis suudame peatselt olla olevikuhetkes ka väljaspool mänguringi.

Lapsel ei ole vaja mängulusti õppida, tema jaoks on oluline näha, et ka vanemate jaoks on mängulisus ja elust rõõmu tundmine elu loomulik osa. See aitab lapsel seda tunnet säilitada ja arendada.

Milleks lapsele mängimine?

Mängud on suurepärased võimalused väärtuste ja oskuste kujundamisel. Näiteks loomamängudes võib selgitada, et üksteisele ei tohi haiget teha ja üksteist tuleb aidata. Ehitamine on suurepärane viis arendada lapses mõtlemist, kujutlusvõimet ja pealehakkamist.

Koos teiste lastega nukuteatrietenduse korraldamine annab võimaluse lihvida lapse sotsiaalseid oskusi, näiteks koostöövõimet, mis võimaldavad lapsel saada endale elus olulisi sõpru ja luua hiljem terviklik pere.

Hea lugeja, homme ja ülehomme toome Pere ja lapse ning Perekeskuse Sina ja Mina Eesti isade lugude sarjas tuntud Eesti inimeste lood isaks olemise teemal

Kirjuta ka sina oma lugu:

  • teistele äratundmiseks,
  • tulevastele emadele — isadele kingituseks,
  • enda isa meenutamiseks,
  • isa rolli olulisusele tähelepanu juhtimiseks — isadepäeval täname isasid selle eest, et nad oma pere jaoks olemas on.

Lugu palun saata aadressile perejalaps@delfi.ee, märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.

Kogume üheskoos lugusid isaks olemisest!