Ema ja lapse vaheline suhe on värske ilmakodaniku jaoks tema elu esimene armastussuhe
Nii mõtiskleb emaarmastuse teemal Tiina Ross oma raamatus “Sundimatult suhetest”.
Emaarmastuse kaudu ilmneb esimene kogemus ja parimal juhul saab laps üsna pea aru, et tema olemus on tingimusteta heaks kiidetud. Nüüd tekib lapsel võimalus ka midagi vastu anda ehk armastada oma ema. See tunne on algul küll vaid instinktiivne. Siiski just see esimene
tekkinud, usutavasti vastastikune suhe määrab järeltulija elus palju. Laps talletab endas oma ema kuju ja ka tema olemuse kõigi meeltega. Ning alles ilmavalgust näinud lapse sisse jääb emast
kustumatu jälg. Oleneb mitmest asjaolust, kas see jälg on halb või hea, aga ta jääbkogu eluks. See on lapse taju ja tallele pannakse esmased kogemused, mis hiljem moodustavad tervikpildi. Kui see pilt, mis ta sai oma lapsepõlvest, on hea, siis võimaldab see võtta tal endale ellu kaasa kindlustunde.
Seega tunneb laps ka edaspidi samu tundeid, tunneb, et ta väärib armastust. Suure tõenäosusega armastatakse ka teda tingimusteta ning teisalt oskab ta armastust omakorda ka endast anda ja kogeb, et ta oma armastusvõime tõttu ka teistele midagi tähendab.
Väike poeg saab emalt musi ja õpib selle läbi naist armastama. Väike tütar musitab isa ja õpib meest armastama. Musitamine on tõeline õppetund, kus õpitakse endast armastust andma. Armastusemängu õpitakse mängima lapsepõlves, et suurena seda õigesti osata. Nii on filosofeerinud tervendaja Luule Viilma. Ema ja lapse vaheline armastus on juba selle algstaadiumis kantud suurel määral tunnetuslikkusest. Nendevaheline tõmme on midagi enamat kui pelgalt igapäevane hoolitsus, lapse toitmine ja tema muude kehaliste vajaduste rahuldamine.
Viimatise kümne aasta jooksul on meie olemuslik kaalukauss olnud tugevasti kaldu materiaalse poole. Peab tunnistama, et selles pole otseselt ju midagi taunitavat, kuna materiaalne külg on ka ülimalt tähtis. See on elu alus, ilma milleta me kahjuks eksisteerida ei saa.
Keha nõuab oma osa ning materiaalsele lisandub hingeline väär-tus. Samas on oluline nii andmine kui ka vastuvõtmine. Ning koos eksisteerimise pinnalt sündinud armastus viib järgmise astmeni ja võimaldab inimese täielikku arengut. Samas on armastus ka niivõrd
isiklik ja igas inimeses ainulaadne, et teda ei saa mitte millegagi võrrelda.
Kulgeme kaasa koos arenguga ja püüame emaarmastuse tähtsust
lähemalt selgitada. Looja on meid loonud väetitena, jah, just, võrrel-des teiste elusolenditega on vastsündinud inimene ülimalt abitu. Siin
tulevad esmalt imiku ja hiljem väikelapse jaoks mängu keskkond, millest ta väga kaua täielikult sõltub, teisalt aga ka kaasa saadud instinktid ja lähedaste armastus.
Kui meil aega armastuse tarvis napib, siis kahjuks me armastuse algtasemest kaugemale ei jõuagi.
Seevastu kõigile emadele on looduse poolt instinktiivselt kaasa antud:
- soov oma järeltulijat armastada;
- hoolivus ja õrnus, mida sütitab lapse väeti olek.
Lapse abitus ja täielik sõltuvus ergutab meie valmidust ja suure-meelsust. Samas tõstab maksimumini nunnumeetri ja otsekui annab tiivad, et jätkuvalt oma last teenida. Meil on selle pisikese olevuse ees suur vastutus, ehk selle elu säilimises ja arendamises täita tähtis osa. Ning peab tõdema, et teisalt just seesama tuntav vastutusekoorem ja seeläbi asendamatuse tunne on ühtäkki ka õnnestav ja uhke taluda.
Armastusest lapse vastu võtab ema endale kogu eluks vastutuse, sest ema töökohta vastu võttes on ta teinud otsuse, millest taganeda enam ei saa.
Tõepoolest, tegu on vastutusrikka ametikohaga ja seetõttu peab emal peale suure südame, hästi arenenud empaatiavõime, taevani küündiva kohusetunde ja palju muu, olema ka suur kogemuste- ja teadmistepagas. Siia juurde pakun ühe ilmeka näite lasteraamatust „Lenni jaTallinn”, kus on muu hulgas on juttu ka teletorni tööst.„Kui sind teletorni töö täpsemalt huvitab, siis uuri isa või onude käest lisa, ja kui nemad ei tea, siis küsi ema käest. Emad peavad alatikõike teadma,” võetakse kokku teletornist kõnelev peatükk.
Tiina Ross „Sundimatult suhetest“, kirjastus Estada 2017
