Kahe poja isa Hannes Hermaküla räägib oma teekonnast mehest isaks saamisel, erivajadusega lapse kasvatamisest ning sellest, millal sai ta aru et on isa ning mida sel teel, mis pole väga armuline, ent täis armastust, õppinud on.

Isadepäevami kestva kampaania "Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse" raames tutvustab Hannes oma perekonda: Meie neljaliikmelise pere peategelasteks on minu naine Iiri ja mina. Abiellusime aastal 1991 Seattle'is. Lapsed sündisid peale kümneaastast kooselu. Meil on kaks poega: Erik (18) ja Kaarel (15). Ja nagu paljudes peredes ilmus laste tungival nurumisel meie perre ka koer Bob, nüüdseks üheksa-aastane terjer Jack Russell. Lisaks niisama mõnusale emotsioonile mõjub Bob ka Kaarelile pisut teraapiliselt.

Kuidas tuli Sinu perre esimene laps? Oli ta planeeritud või valis ise aja, millal teie perega liituda? Milliseid emotsioone mäletad ajast, kui kuulsid, et saad esmakordselt isaks?

Elasime Iiriga tükk aega koos, enne kui lapsi tegema hakkasime. Mulle meeldib kõik, mis on loomulik ja naturaalne osa elust, mida Looja on inimese jaoks loonud. Ja nii teadsime alati, et tahame lapsi saada, küll aga nende saamisega eriti ei kiirustanud. Pigem kiirustas tagant bioloogiline kell. Oma naist tundma õppides kujutlesin alailma, milline ta võiks olla emana. Selle ettekujutamine oli väga põnev. Peale kümmet abieluaastat arvasime, et nüüd vast võiks lapse saada ja sedamaid ta idanema hakkaski.

Kuna olukord oli niivõrd uus ja minu sees mingeid bioloogilisi muutusi ei olnud, siis oma tundeid ma peale ootusärevuse nii väga ei mäletagi. Kui laps sündima hakkas ja lõpuks minu naise seest välja ilmus, siis lõid küll emotsioonid valla. Selle ime nägemisel läksid silmad niiskeks ja klomp tõusis kurku. Poiss mässiti flanellteki sisse ja pisteti mulle pihku.

Ma polnud elu seeski nii väikest inimest käes hoidnud. Ta vaatas mind oma pruunide silmadega ja mina vaatasin vastu. Ja niimoodi paarkümmend minutit järjest.

Siis hakkas kohale jõudma, et see väike olevus on minu laps. Osa minust. Kodus käisin uhiuut beebit nuusutamas ja kuulamas, kas ta ikka hingab. Niivõrd väike habras tegelane! Mäletan veel, kuidas paar kuud hiljem lükkasin ta käru mööda lumiseid Nõmme tänavaid ja mõtlesin: loll, mis sa nii kaua ootasid! Ma oleksin neid kuus tükki tahtnud.

Kes on teile abikaasaga olnud peremudeli loomisel eeskujuks? Kuidas Sa õppisid lapsevanemaks olemist?

Mina tulen lahutatud perest, seega väga hea eeskuju puudus. Aga abikaasa vanemad olid naise ema elu lõpuni koos. Peaaegu 60 aastat abielu! Enne lapse sündi natuke pelgasin, et kuidas selles stressirohkes maailmas oma last kasvatada ja talle õigeid väärtusi edasi anda. Kartus tahtis naha vahele pugeda. Minu hea sõber pastor Heigo lohutas, et annab Jumal lapse, annab ka leiva. See rahustas mind. Ma arvan, et lapsevanemaks õppisin oma tõekspidamisi ja väärtushinnanguid välja elades. Näiteks mäletan ühe ameerika õppejõu ütlemist, et parim kingitus oma lastele on nende ema armastamine.

Lapsed peegeldavad seda, mida kodus näevad. Kuidas tulla toime oma emotsioonide ja pahameelega, kuidas oma rõõmu ja kiindumust näidata ja muude tunnetega hakkama saada. Olen sellest alati teadlik olnud ja üritanud oma kodus ning peres turvalist ja loomulikku õhkkonda hoida, et lapsed saaksid ellu kaasa hea seljakoti.
Ma ei ole kindel, kumb naudib seda rohkem, kas lapsed või mina, et nad saavad kasvada kodus, kus neid aktsepteeritakse, kus nad saavad olla nemad ise, kus neid toetatakse ja kus nende vanemad peavad teineteisest lugu.

Siis sündis Sinu teine poeg Kaarel, kellel on Downi sündroom. Tunnistasid, et mehena oli Sul esialgu suhteliselt raske Kaarliga toimuvat mõista. Tema kui poja omaksvõtmisest kujunes esimese pojaga võrreldes raskem protsess. Et kuigi Sulle meeldib eriline, ometi nii erilise tegelase kui Kaarel jaoks polnud Sa valmis. Sinust on väga julge avalikult niivõrd tundliku teemaga välja tulla: omaenda lapse omaksvõtmine võib olla keeruline. Suur aitäh Sulle, et sellest avameelselt räägid. See kõik juhtus juba 15 aastat tagasi, kuid kas mäletad veel, mida Sa mehena siis üle elasid? Milliseid etteheiteid, küsimusi endale esitasid? Mis tegi omaenda lapse omaksvõtmise keeruliseks?

Meie teine poeg Kaarel sündis 2005. aastal. Esimene laps oli nii lahe, et tahtsime neid juurde. Kaarel oli oodatud ja isegi tsipa planeeritud. Kolmandal päeval pärast sündi saime teada, et tal on Downi sündroom. See oli minu elu kõige hullem hetk. Minu poeg on vigane, hull. Neid sõnu me ju avalikus kõnepruugis ei kasuta, aga ometi mõtleme. Mu maailm varises kokku. Kuskilt polnud võtta ka vajalikku tuge. Empaatiat ikka pudenes sugulaste ja heade sõprade poolt, aga kuidas edasi – seda ei öelnud keegi. Olin nõutu ja segaduses. Korraks mõtlesime isegi Ameerikasse tagasi kolida, kuna seal on puuetega inimestega kauem tegeletud ja Kaarel saanuks suuremat abi.

Mul oli alguses raske aktsepteerida, et minu poeg on puudega, kuna meie suguvõsas oldi ikka vaimult terved. Mõtet käega lüüa, ära minna või oma peret maha jätta polnud, aga Kaareli omaksvõtuga läks aega. Ma ju teadsin, et ta on minu laps, et mina vastutan tema eest. Ema side oma lapsega on teistsugune. Juba enne sündi olid nad ju koos elanud. Vaatasin, kuidas naine andis poisile rinda, pakkus lähedust ja ma imetlesin tema tugevust. Ema hoolitsemine Kaareli nagu tavalise tite eest andis mulle jõudu. Mingisuguseid etteheiteid me endale ei teinud, küll aga olime teadmatuses, mis edasi saab.

Küsimustele miks mina ja miks nii õppisin juba 20-aastaselt reageerima: osa asju lihtsalt ei ole meie kontrolli all ja me ei pruugi saada vastuseid kõikidele küsimustele. Küll aga on meie kätte usaldatud väike elu, mis end siia ilma välja pingutas. Ja minu asi on selle elu eest hoolitseda.

Eestis on alla 16-aastastele määratud puue ligikaudu sama paljudele lastele kui oli kunagises Haapsalu linnas elanikke: üle 10 000. Võimalik, et nüüd tuleb väga loll küsimus, kuid seekordne küsija on julge hunt: mis eristab Sinu arvates tavavanemaid erilise lapse vanematest? Kas märkad erinevusi perede dünaamikas ja toimetulekus, kui võrdled erilise lapsega peresid ülejäänutega?

Olen PREP (Paarisuhte Rahulolu Edendamise Programm) koolitaja. PREPis räägime, et oluline osa rahuldustpakkuvas ja tugevas suhtes on pühendumine. Raskused ja ootamatud kriisid lõhuvad kõikuvat suhet ja tugevdavad pühendunud suhet. Puuetega laste vanemates näen tugevaid ja tasakaalukaid inimesi, kes on valmis oma käised üles käärima ja vaeva nägema. Seda vaeva on rohkem kui tavalaste puhul. Sul on eriline võimalus teist inimest aidata tema keerulises olukorras, sa saad talle tuge pakkuda ja julgustada koos edasi minema, et sinu kätte usaldatud väikse elu eest hoolt kanda. See seob kahte inimest rohkem ühte.

Kõik väikesed lapsed nõuavad vanemate hoolt ja tähelepanu, kuid erilised lapsed nõuavad seda ju rohkemgi veel. Kuidas on lood peres balansi hoidmisega, eriti kui selles kasvab mitu last? Kas eriliste laste vanemad on ka ise supermehed ja -naised?

Minu arvates on kõik lapsevanemad, kelle lapsed kasvavad armastavate vanemate kodus, omamoodi kangelased. Midagi suuremat ega võimsamat kui uue elu alustamine siin ilmas polegi. Kõikidel pereliikmetel on õigus oma isiklikule ruumile, vastastikusele armastusele ja oma tunnetele. Kindlasti ei tohi puudega lapse eest hoolitsemine jätta teistega suhtlemist unarusse. Sõltub muidugi palju puude raskusest.

Tasapisi on ühiskond märkama hakanud ja abistava käe ulatanud, et eriliste laste vanemad saaksid oma lapse kasvõi nädala lõpus hoidu saata, et korrakski kahekesi olla. Ma usun, et kui mehe ja naise suhe on paigas, siis on paigas ka suhted lastega.

Öeldakse ikka, et iga tubli mehe kõrval on ka tubli naine. Milles on Sinu abikaasa Sinu jaoks maailma parim?

Tema sünnitas need poisid, kellesse olen kõrvuni armunud. Midagi vägevamat üks naine minu jaoks enam teha ei saakski. Ta on minu laste ema ja see teebki temast minu jaoks maailma parima. Tema ja meie lapsed ongi meie maailm.

Kui küsida Su abikaasalt, milles Sina kõige parem oled, siis mida ta vastaks?

Oma laste eest hoolitsemises ja nendega spordi tegemises.

Olenemata laste tervislikust seisundist võib kõigil lapsevanematena ette tulla raskeid momente. Mida Sa teed, kui tunned end oma mures üksi? Kui oled magamata, kurnatud ja kõik tundub üle jõu käivalt raske? Sinu pojad on küll juba suured, kuid isegi suurte lastega käivad rõõmudega kaasas ka mured. Kas ja kellelt julged abi küsida? Kuidas saad üle kriisidest ja rasketest hetkedest, mis peres tekivad?

Raskeid hetki on kõigil. Ma pole kunagi tundnud ennast oma mures üksi, sest minu naine on alati minu kõrval olnud. Ma olen kristlane ja üks taevaisa tõotusi, millesse ma siiralt usun, on lubadus, et ta ei jäta mind kunagi maha ega üksi. Ainuüksi see usk ja teadmine aitab raskustest läbi minna. Ma tegin 2019. aasta suvel läbi täispika triatloni. Kolmteist tundi pärast starti tuli finiš. Kaotaja ja võitja vahe on see, et kaotaja on võitja, kes jättis alustatu pooleli. Niikaua kui hing sees, niikaua on lootust.
Viieaastaselt oleksin ma peaaegu ära uppunud. Võitlesin mitu minutit elu eest, kuni vend mu päästis. Sellest õppisin võibolla alateadlikult, et ma ei jäta pooleli, ükskõik kui raske ka oleks.

Hannes, kuna Sa oled olnud avameelne, julgen Sinult küsida veel raskeid küsimusi. Teadupärast ei ela Downi sündroomiga inimesed kauem kui üle 50 eluaasta, mis on tavapärasest lühem eluiga. Millised on Sinu selle teadmisega seotud tulevikuhirmud? Kuidas Sina ja Su pere tulete toime teadmisega, et teie poeg ei ela tavapärase vanuseni ning tema täiskasvanuelu on osaliselt teistest sõltuv?

„Sõrmuste isandast“ on meeles mõte, et ükski vanem ei peaks oma last matma. Ma ei ole kindel, kuidas oleks Kaareliga. Kuidas ta hakkama saaks, kui meid pole. Hoolde- või vanadekodus ei kujuta ma teda ette. Õnneks on tal maailma kõige lahedam vend. Ehk suudame jätta poistele mingisuguse majandusliku kindlustatuse ja ehk saab Kaarel oma venna ja tema tulevase perega koos samas majas elada. Õnneks saab Kaarel ise oma päevategemistega hakkama.

Ega meil kellelgi pole tuleviku suhtes garantiisid. Ja see võib kõlada teie jaoks imelikult, aga ma tõesti loodan ja usun, et Jumal aitab ka Kaarel-poissi.

Mis on Sinu kui mehe iseloomus muutunud tänu Kaarelile ja Erikule?

Oma esimeses ETV saatesarjas „Pereelu“ ütlesin kord, et laps on mehe isa. Poisid on minus kasvatanud vastutustunnet. Nad on pannud mind nägema eredamas valguses oma suhteid isaga. Lapsed õpetavad kannatlikkust ja isetust. Neid kasvamas nähes tõden taas inimsuhte väärtust ja näen ka seda, kui palju on meie ümber tühiseid asju ja tegemisi, mis ei paku muud kui pseudoõnne.
Tänu poistele olen ma õnnelikum ja tänu neile näen oma naist veel väärtuslikumana, kui nii üldse öelda tohib. Poisid on meie suhtes uue lehekülje keeranud. Ja see on superlahe.

Jaga meiega mõnd loovat ja toredat lahendust olukordadele, mida poegadega tegeldes ette on tulnud. Kuidas Sul õnnestub olla leidlik lapsevanem? Mis töötab teie pere puhul hästi?

Kaarelile meeldib kangesti nutiseadmetega pilte teha ja oma tegemisi filmida. Ta on korduvalt oma iPode ja iPade katki teinud ja mul tuleb need parandusse viia. Sel ajal on ta salaja võtnud minu iPadi, kuigi teab, et seda ei tohi teha. Mul on vähemalt kolm korda juhtunud selline olukord, et väga olulisel hetkel lavale minnes ja näiteks ministrite või muude tähtsate tegelaste ees seistes ei saa oma iPadi avatud, kuna Kaareli tehtud piltide tõttu on mälu täis ja mina ei saa konverentsi päevakava lahti ega tea, keda ma peaksin järgmise esinejana sisse juhatama. Sellest olukorrast väljatulemine on paras pähkel olnud. Aga see ongi päris elu (puudega) lapse vanemana.

Milline näeb välja teie pere argipäev?

Meie argipäev on kõigepealt täis kallistusi, sest Kaarelile meeldib lähedus ja siis tegemisi nagu kõigil. Kaarel viiakse hommikul bussiga kooli ja tuuakse tagasi pärast nelja. Siis ta seletab, mis koolis toimus, kallistab natuke koera ja mängib oma asjadega. Vahel tegeleb internetiuuringutega. Vanem poiss jookseb kooli, teatriklassi ja jalkatrenni vahet. Minu arust on ta hõivatum kui mina. Abikaasa hoolitseb rohkem kodu eest ja töötab kodus. Mina olen vahel kodukontoris, vahel tööl. Kõik käime erinevates trennides ja üritame ikka päeva lõpus üksteisega tsipa aega veeta.

Mis annab Sulle energiat? Kuidas Sa tuled toime töö- ja pereelu ning hobide ühildamisega?

Ma olen paadunud optimist. Elu on lill ja muudkui õitseb. Ma olen juba teismeeast mõelnud, et see elu on minu jaoks, mitte mina selle elu jaoks. Energiat ja lootust annab mulle usk Jumalasse ja tema poolt seatud tulevikku. Ma maandan ennast trennis ja laen akusid maakodus. Mul on hulk hoolivaid sõpru ja armastavaid sugulasi. Mul on käed jalad, mu mõistus töötab, ma tahan elada seda elu, mis mu ette on pandud. Kuningas Salomon ütles ammu, et mis inimesel ikka paremat kui tunda rõõmu sellest, mis tal on.

Mille üle Sa oled isana eriti uhke?

Selle üle, et olen koos oma laste emaga 30 aastat elanud ja tahan teist 30 veel elada. Et poistel on kodu täis armastust. Ja et mu 18-aastane poeg on meid alati usaldanud, jagab meiega oma unistusi, rõõme ja muresid. See on väga suur väärtus.

Mis on need kolm asja, mida soovitad teistele isadele/lapsevanematele?

Armasta oma lapse ema! Sinu laps armastab teda.

Tunne rõõmu ja huvi oma lastest, nad on ainult väikese hetke koos sinuga ja siis juba lähevad oma teed. Seda hetke hiljem tagasi ei saa!

Lae oma akusid, et sul oleks jaksu armastada oma ligimest (naine ja lapsed on kõige ligemal) nagu iseennast.