Foto: Erakogu
Meie pere traditsioon — ja vist üldse ainus, kui nii mõelda, on jõulude ajal vanematekoju kokku tulla. Kõik võtavad kaasa oma abikaasad-kaaslased ja lapsed. Aasta-aastalt tuleb pereliikmeid muudkui juurde ja kõik teevad kõigile kingitusi. Võite ise ette kujutada, mis tähendab rahakotile soetada kingitusi umbes 30le inimesele.

Seepärast olen mina alati püüdnud läheneda loominguliselt ja nii, et keegi otse ilma ei jää, aga et ma ise ka kiirlaenu võtma ei peaks. Varasematel aastatel on olnud olukordi, kus ma üldse midagi kinkida ei saa, sest raha lihtsalt kohe üldse ei olegi ja siis on olnud maru halb tunne, sest teised ju panustavad. Mul on väga hästi meeles kord, kus ma ostsin oma tõesti viimase raha eest erinevaid pähkleid ja muid kallivõitu koostisosi, et kõigile pereliikmetele trühvlikomme teha. Midagi nii kallist ja mittesöödavat ei ole ma vist enne ega pärast ära visanud, sest mina ja magusad asjad ei käinud siis mitte üldse kokku.

Siis on olnud aastaid, kus ma pole teinud palju kingitusi, vaid hoopiski valmistanud omakasvatatud lihast jõulupraed ja aidanud lauda katta omatehtud hoidistega. See on mul alati õnnestunud ja mida suuremaks meie hõim kasvanud on, seda rohkem teevadki kõik pered ise toite ja võtavad need siis ühiselt jagamiseks kaasa.

Tänavu oli meil pereringis teemaks odavapoolsed mänguasjad kõikide sugulaste lastele, keda on meie kuue õe-venna peale kokku mituteist (täpset arvu ma ausaltöelda ei teagi, aga uue aasta esimesed kuud toovad kolm beebit juurdegi). Katsusime sõlmida kokkuleppe, et iga pere teeb kingitused oma pere lastele ise ja teistele võimalusel midagi sümboolsemat.

Aga kui jõulutuhin peal, tekib ikka tunne, et kuidas ma siis kõiki meeles ei pea. Hakkasin kaardistama mõistlikus hinnaklassis kingitusi.

*Kommid. Neist on kõigil siiber, magusad asjad jäid Umal-Rajul isegi sussi sisse alles.

* Odavad mänguasjad. Ei tule kõne alla, sest mina põhimõtteliselt ei toeta odava plastiku kinkimist, liiati, et mul pole tegelikult palju aimu, mis näiteks minu poolteistaastastele vennalastele rõõmu võiks teha, nii et ka vanemad kingitusega rahul oleks.

*Legod. Neid said Uma ja Raju, sest need on praegune hitt-mänguasi, aga et neid veel viieteistkümnele põngerjale võimaldada…. ei tule rahaliselt kõne alla.

*Riided. Ka neid on kõikidel piisavalt ja suurem osa meie perest pooldab pigem ringlust kui uusi asju. Samas, kasutatud riideid ju ka ei kingi.

Niisiis — ikaldus. Tahaks kinkida veel raamatuid, aga needki on kulukad ja ammugi ei tea, mis teistel kodus olemas on. Elamusi: Pajuväravale on mu pere kogu aeg oodatud. Jne jne jne.

Kuniks mul turgatas mõte, et mu naaberkülas on ju Saaremaa kõige ägedam juurika-talu, Rautsi talu, kust saab osta maailma kõige magusamaid pisikesi krõmpse porganeid. Helistasin aga perenaisele ja juba sõitsingi järgi suurele-suurele kastitäiele värvilistele porganditele, mille koju jõudes kotikestesse jaotasin ja siis igasse (ja mitte ainult laste pakkidesse) jõulutaadi kingikotti sokutasin. Olgu, tundub kummaline, et jõuluks kott porgandeid, aga uskuge mind, kõik lapsed jooksid ringi, oma pere poolt saadud mänguasi ühes ja porgand teises peos. Usun, et ka vanemad jäid rahule, sest vähe pakendit ja tervislik amps kogu kommi-maratoni vahele kõlas ka neile mõistlikult.

Muidugi on ka neid, kellele tahaks veel miskit nunnut kinkida. Nii soetasin veel kohalikke õunu, vendadele traditsioonilisi sokke, issile soovitud e-raamatu lugerisse, aga emale ja õdedele ühe sõbranna valmistatud imearmsad kõrvarõngad. Imeilus käsitöö ja ülimõistlikus hinnas.

Katsusin suurusjärgu kokku lüüa: minu kingituste eelarve jäi 100 euro piiresse (oma lapsed välja jätta, sest nende rõõmustamisse panustas jõuluvana ju põhjalikumalt) ja mulle tundus, et nii sobis küll. Jõululauale minu talu liha seekord ei jõudnud, küll aga enda tehtud täidetud munad ja maailma parimad kiisamarja muhvinid, seened ja kõrvitsasalat ja legendaarne mädarõigas.

Loomulikult käib Reina külas päris jõuluvana, kellesse mina usun ja hea oli tõdeda, et ka lapsed vaatasid särasilmil ning vist unustasid hetkeks kõik oma kõhklused ja kahtlused kõnealuse punakuue realistlikkusest. Et oma kraam lunastada, tuleb kõigil esitada luuletus ja kes pähe õppida ei taha, võib selle ka ise valmis kirjutada. Nii ka mina. Ma südamest loodan, et ühel hetkel saavad kõik Hanso-pere luuletused üheks raamatuks kokku köidetud, sest nii armsaid asju, kui meie pere enda tarbeks jõulude ajal kokku kribab, on raske leida.

Mina jäin oma kingikotiga südamest rahule: seal oli korralik köis, mis mu autopagaasnikusse kolib, sest viimasel ajal on mu auto rohkem teeservas kui teel ja vajab pukseerimist; mõned köögirätikud, dušigeel, vahtrasiirup ja mõned head küpsised. Ja minu suureks rõõmuks, ühe kalli peretuttava vana mobiiltelefon, mis teeb tunduvalt paremaid pilte kui minu senine. Niisiis, loodetavasti leiab minu Instagramist ja Facebookist peagi veelgi ägedamaid fotosid.

Foto: Erakogu