Hoolides oma lapse enesehinnangust
Selle 8-aastase Fia lausega juhatab oma raamatu "Hoolides lapse enesehinnangust" sisse Petra Krantz Lindgren. Ema ja koolitajana on ta ausalt kirja pannud oma tee selliseks lapsevanemaks, kes oskab oma sisetunnet kuulata.
Vanematena armastame oma lapsi. Loomulikult tahame ka, et meie lapsed armastaksid iseennast ning teaksid, kui väärtuslikud ja suurepärased nad tegelikult on. Mõte, et nad selles kahtlevad, puudutab sügavalt ja meile teeb haiget meeldetuletus, et viis, kuidas meie lapsi kohtleme, mõjutab nende arvamust endast. See võib näida suure vastutusena. Või imelise võimalusena.
Tahaksin, et minu lastest kasvaksid empaatilised, hoolivad, lugupidavad, ausad, vastutustundlikud ja julged inimesed, kes usaldaks ja austaks ennast ning kellel jätkuks kodanikujulgust ja eneseväärikust.
Enesehinnang on alus, millelt kujunevad välja paljud teised omadused. Lapsed, kes aktsepteerivad ja hindavad iseennast (terve enesehinnanguga lapsed), kuulavad nii enda kui ka teiste tundeid ja vajadusi, tõstavad ebaõigluse vastu häält, julgevad minna elus oma teed, vastutavad oma eksimuste eest, teavad, et nad on piisavalt head ka siis, kui neile ei öelda, et nad on tublid, ja suudavad kriitikaga konstruktiivselt toime tulla.
Eriti südamelähedased on mulle kaks viimast punkti – teada, et oled piisavalt hea ka siis, kui keegi saavutuste eest ei kiida, ja tulla kriitikaga konstruktiivselt toime.
Vanemad ei pea lastele õpetama, kuidas olla täiuslik. Vanemad peavad lastele õpetama, et nad sobivad sellisena, nagu nad on.
Olen ise kasvanud üles usuga, et minu väärtus sõltub teiste hinnangust minu saavutustele, et kriitika tähendab ebaõnnestumist ja et elu mõte on kiitus. Kaua aega pingutasin end pea igas olukorras viimse võimaluseni ja otsisin pidevalt kinnitust sellele, et olen tubli. Olin seetõttu üliõnnelik, kui üks professor ütles, et minus on potentsiaali ja õhutas mind jätkama kraadiõppes. See tundus kinnitavat minu pädevust ning nägin võimalust saada veelgi enam kinnitust, kui mind tõesti vastu võetaks ja ma doktoritöö kirjutaksin.
Nii juhtuski, et kulutasin oma elust kuus aastat ühes väikeses ülikoolikabinetis, kirjutades raamatut teemal, mille vastu polnud mul ausalt öeldes mingit huvi. Tundsin end peaaegu iga päev kehvasti. Iga päev ütles sisemine hääl, et mu unistused ja eesmärgid on hoopis teistsugused. Iga päev sundisin seda vakka, sest kui ma raamatut valmis ei kirjutaks, kui ma poleks tubli, kes ma siis oleksin.
Kas poleks imeline, ku lapsed õpiksid suureks sirgudes kuulama oma sisemist häält.
Kui neil oleks julgust järgida oma igatsusi ja tõesti iseenda unistusi? Kui nad teaksid, et nende väärtus ei sõltu sellest, mitu korda päevas nad teistelt kuulevad, et on tublid või töötavad hästi?
Vastse lapsevanemana olin üsna rahulik. Arvasin, et küll asjad lahenevad. Eks algul lahenesidki. Teise lapse tulekuga aga hakkasid argipäevad karile jooksma. Imik tukastas vaid hetkeks. Imetamine oli paras sekeldus. Kahene tahtis kõike ise otsustada ja korraldada. Olin nõutu ja pettunud ning asusin otsima lahendusi. Lugesin raamatuid, kasvatusteemalisi artikleid ja blogisid. Liitusin internetis perefoorumiga ning vestlesin laste mängukoolis teiste emade ja isadega.
Võtsin lastekasvatuse uuenenud enesekindlusega käsile. Raamatu põhjal seadsin sisse päevaplaani, milles oli kõik alates söögist ja unest kuni omaette mängimise, sotsiaalse osalemise ja õuesolekuni veerandtunnise täpsusega ära planeeritud. Kinnitasin plaani kui oma uue, kindla lastekasvatusviisi manifesti külmkapiuksele. Olin päästetud. „Kooskasvamine“ ja foorum olid mu pühakirjad ning Anna oli minu jumal.
Ent isegi kui kooskasvamise filosoofia (või minu tõlgenduse) omaksvõtt andis mugava sihi ja turvalisustunde, tuletasid end siiski aeg-ajalt meelde vähem meeldivad tunded. Üks neist oli vastumeelsus. See saabus siis, kui tegin asju, mis – kui enese vastu täiesti siiras olla – läksid vastuollu minu peamiste väärtushinnangutega. Näiteks kasutasin vahetevahel „voodisse jätmist“, mis tähendas seda, et kui laps tegi korduvalt midagi, mis mulle ei meeldinud, panin ta võrevoodisse ja eemaldusin. See tundus vale, kuid tegin seda siiski, sest olin ju ikkagi „koos kasvav“ vanem. Olin lugenud, et teised vanemad tegid „voodisse jätmisega“ suuri edusamme. Arvasin, et küllap olen lihtsalt üleliia tundlik.
Mind tabasid frustratsioon ja ärritus, kui tegin asju, mida tundus, et pean tegema, kuid mida mul polnud tegelikult mingit tahtmist teha. Seda juhtus üsna tihti. Näiteks veetsin iga päev paar tundi õues, kuigi nii lastele kui ka mulle meeldis toas palju rohkem. Korralik igapäevane õuesolek oli ju kooskasvamise nurgakivi. Samuti püüdsin hoolega kaasata lapsi toidu valmistamisse. Imik istus valamukapil ja vanem vend seisis taburetil. Kaks paari lapsekäsi kuumade kastrulite ja teravate nugade läheduses tekitasid uskumatut stressi, ent Anna Wahlgreni sõnutsi on laste kaasamine kodutöödesse ülimalt oluline.
Igale frustratsiooni ja ärrituse lainele järgnes pettumus ja süütunne. Arvasin, et minu tunded on valed. Pidanuksin nautima oma fantastiliste lastega koos olemist. „Väikesed lapsed peavad nautima ja neid tuleb nautida,“ oli Anna Wahlgren veel öelnud.
Kui mul lapsevanemana ehedus puudus ja ma tegin või ütlesin asju mitte iseenda tõekspidamiste tõttu, vaid seepärast, et olin neid raamatust lugenud, ei tundnud ebamugavust loomulikult üksnes mina. Mäletan eriti hästi üht juhtu ajast, mil mu poeg oli äsja neljaseks saanud. Pidin hakkama pesu kuivama riputama ja veensin teda, et ta jätaks autodega põrandal mängimise ning tuleks mulle appi. Olin lugenud, et laps peab teadma, et pere tuleks ilma temata kehvemini toime. Ütlesin seetõttu: „Tahan, et sa tuleksid ja aitaksid mind pesuga. Sa oled tähtis, kullake! Mul ei õnnestu see ilma sinuta nii hästi.“ Ta tõstis pilgu autodelt, vaatas mulle otse silma ja küsis: „Emme, kas sa narrid mind?“
Lapsed on taibukad
Neile on sisse ehitatud valedetektor, mis annab häiret, kui täiskasvanu pole siiras. Minu vaevu neljane poeg aimas seda otsekohe. Parimal juhul satuvad lapsed lihtsalt hämmingusse, kui see juhtub, ja leiavad olevat kummaline, et vanem ei ütle nii, nagu asjad on. Tõenäolisem on aga see, et lapsed tunnevad end halvasti. Pisut hirmus on olla kellegagi, kes peidab end maski taha, sest nad ei tea, kes selle maski taga tegelikult on. Halvimal juhul hakkavad nad kahtlema. Iseendas. „Kas mul on midagi viga? Kas sellepärast ta ei ütlegi nii, nagu on?“
Aktiivse vanemluse koolitus julgustas mind võtma seisukohta, mis on minu jaoks lastekasvatuses oluline. Milline lapsevanem ma tahan olla? Milliseid väärtushinnanguid tahan edasi anda? Ja millised tahaksin prügihunnikusse visata? See oli pikk ja osalt valulik protsess, mille käigus hindasin paljugi ümber, mind haarasid süü- ja häbitunne ning ahastasin selle üle, et enam ei leidunud üht ja ainsat õiget vastust, vaid alati tuli kaaluda ühest ja teisest küljest – nii palju seisukohavõtte.
Ent ometi. Viimaks. Omaenda vaatenurk. Mul ei olnud enam vaja internetist kellegi teise vastuseid otsida. Võisin vastused leida iseendast. See tundus tähtis. Õige. Kadus varasem ebakõla, mis püüdis mulle öelda, et läksin aeg-ajalt vastuollu sellega, millesse ma uskusin. Enam ei tundnud ma ka frustratsiooni ega ärritust, tehes asju, mis mulle ei meeldinud, sest nüüd võtsin vastutuse oma valikute eest enda peale. Tegin seda, mida mina tahtsin ja millesse ma uskusin, ning ülejäänule vilistasin.
Mõni sõna süümepiinadest
Lapsed on meie kõige väärtuslikum vara. Kui mõnikord leiame, et oleme teinud või öelnud midagi sellist, mis ei ole iseenda ootustega kooskõlas, on oht uppuda enesekriitikasse ja süümepiinadesse – „Ma ei oleks tohtinud teda rumalaks nimetada!“, „Mõelda vaid, et ma ei suuda kunagi jätta tütart arvustamata!“, „Peaksin tõesti oma lastega rohkem mängima!“.
Toonitaksin aga juba siinkohal midagi, mida kõik lapsevanemad tegelikult juba teavad: lapsevanem olla on kohutavalt raske. Tahame oma kallitele lastele head. Kuid mis on neile parim? Kuidas seda teada? Ja kuidas sobitada seda kokku sellega, mis on parim ka teistele? Ja meile endile? Lapsevanemaks olemisega kaasneb lihtsalt palju enam küsimusi kui vastuseid.
„Seda on ju lihtsam öelda, kui teha! Kas sa ise oled tõesti alati nii arukas ja käitud oma lastega õigesti?“
Seda küsimust esitavad mulle mõnikord vanemad, keda loengutel või koolitustel kohtan. Oletan, et see peegeldab muret, et ei saada hakkama. Ilmselt mõtlevad nad umbes nii: „Loomulikult tahan oma lapsele head, ent kui palju võib õigupoolest nõuda ühelt vaeselt heatahtlikult ja rabelevalt lapsevanemalt.“
Ei, ma ei järgi alati omaenda nõuandeid. Ma ei suuda alati oma ideaali järgida. Ka mul on päevi, mil ma tõstan häält, mil ma ei jaksa kuulata ja mil ma soovin, et lapsed teeksid nii, nagu ma ütlen ilma kahtlemata. Ja leian, et see on täiesti vastuvõetav.
Tahan, et minu lastest areneksid tugevad isiksused, kes meeldiksid iseendale ja kes teaksid, et nad on piisavalt head ka siis, kui nad pole täiuslikud. Sellised lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid. Nad vajavad täiskasvanu eeskuju. Nad vajavad enda ümber inimesi, kes mõistagi soovivad head ja annavad endast mõistlikkuse piires parima, ent kes teevad ka vahet mõistliku ja täiusliku vahel. Inimesi, kellel on eesmärgid ja ideaal, mille poole nad pürgivad, ning kes on iseenda vastu lahked ja andestavad, kui nad sihile ei jõua.
Kuidas oma sisetunnet usaldades kasvatada enda lastest enesekindlad ja omakorda enda sisetunnet kuulavad inimesed, selle kohta jagab lapsevanem ja koolitaja Petra soovitusi raamatus "Hoolides lapse enesehinnangust"
Vanemate sõnad ja teod mõjutavad, millisena lapsed iseennast näevad, mida nad sisimas tunnevad, millist igatsust ja milliseid soove südames kannavad. See võib näida suure vastutusena. Või imelise võimalusena. See raamat õpetab, mida sina armastava vanemana saaksid teha, et ka su lapsed ennast armastaksid ning teaksid, kui väärtuslikud ja imelised nad tegelikult on.
Taani tuntud pereterapeudi Jesper Juuli käe all õppinud Petra Krantz Lindgren on rootsi käitumispsühholoog, kes igapäevatööna koolitab ja nõustab lapsevanemaid, õpetades neile, kuidas luua oma lastega vastastikku austavat suhet. „Hoolides lapse enesehinnangust“ on tema esimene raamat, millest Rootsis on saanud tõeline bestseller.
