Täiskasvanuks saades ei vaja me enam nii palju kindlat rütmi, kui vajasime väikse lapsena. Noorukid murravad tihti igasuguse seaduspärasuse ja režiimi. Rutiinist väljumine avardab meie meeli ja toob välja mugavustsoonist. See on ülimalt vajalik, et inimene suudaks näha maailma avara pilguga ja näha ka oma elu väljakutseid uue nurga alt — tihti tulevad sealt ka lahendused.

Aga ka täiskasvanud inimese elu on siiski palju režiimis/rutiinis kinni. Tihti on meil tunne, et tahame vaheldust, saada just sedasama avarust ja uut vaatenurka. Asjad kipuvad muidu kuhjuma ja lahendust ei pruugi näha.

Rutiin. Justkui halva maiguga sõna. Kui teed päevast päeva samu tegevusi, samas keskkonnas.

Rutiinivaba elu. Tundub põnev, vaheldusrikas, ergastav.

Rutiini äärmused

Enamus täiskasvanud inimeste eludes on kindel režiim - tööl käimine, laste saatmine-toomine lasteaeda ja kooli, õhtusöök, laste magamapanek, nädalavahetusel kodu korrastamine ja perega koostegevused. Kas see rutiin on halb? Teise äärmusena on inimesi, kelle igapäevaelus puudub igasugune rutiin- nad reisivad ringi, iga päev on uut moodi, nad ei tea, mis neid ees ootab, neil ei ole finantsilisi kohustusi, elukohad vahelduvad. Ka nii saab elada. Kas rutiini täielik puudumine on halvem, parem?

Võib olla unistab üks keskmine tööl käiv inimene rutiini ja kohustuste vabast elust. Kui tore oleks ringi reisida, maailma avastada, uute inimestega kohtuda, iga päev kogeda seda avardatuse tunnet. Mis sellega aga kaasneb?

Maailma seaduspärasused

Maailm ja elu toimib teatud seaduspärasuse järgi: surm ja sünd, päeva algus ja lõpp, erinevad aastaajad, armumine ja haiget saamine, kasvamine ja vananemine. Iga inimene on nende elu väljendustega kokku puutunud.

Samas on elus väga palju ebaseaduspärasusi — midagi, mida ei saa seletada ega valemisse panna. Kui elu oleks ainult seaduspärane, oleks väga igav ja manduv elada. Kui elu oleks ainult ebaseaduspärane, siis usun, et läheksime hulluks.
Nii on ka igapäevarutiiniga, mulle tundub.

Mis annab meile stabiilsuse ja mis annab meile avaruse?

Igapäevarutiini tegevused on alustala meie elule. See on justkui vundament, mida vajame. Me vajame mitmel korral päevas süüa; me teame, et meil on lähedased, kes moodustavad meie tugivõrgustiku; meil on kodu, kuhu õhtul tulla puhkama ja töökoht, kus tuleb igakuine sissetulek. Rutiin loob meile turvatunde elamiseks, nii nagu beebidel on vaja turvatunnet aju arenguks.

Samas ei saa me ainult turiini jääda ja tuleb luua oma ellu rutiinivabasid tegevusi oma vaimu avardamiseks. Me võime nädalalõpus sõita linnast ära maamajja, külastada sõpru, minna trenni, teha üks jalutuskäik autosõidu asemel, minna reisile. Teha midagi teistmoodi, kui me päevast päeva teeme. Ja rutiinivabad tegevused võivad hakata toimuma mingi teatud seaduspärasuse järgi. Kaks korda aasta käime perega reisil, kaks korda kuus sõidame nädala lõpuks linnast ära, kord nädalas saan sõbraga kokku, kaks korda nädalas käin trennis. Ja ka nii on hästi. Siis vaheldub meie elu rutiinsete ja rutiinivaba tegevuste vahel. Meil säilib turvatunne, et elada harmoonias ja samas pakume oma elus ise endale vaheldust, et meel avarduks ja näeksime ise ennast ja oma elu uutes värvides.

Tasakaalusta oma elu

Ja siia lõppu üks soovitus — kui elu on liialt virr-varris, sa ei tea, kus on sinu koht ja mis üldse ümberringi ja sinust toimub, siis soovitan luua sul rutiini, et ümbritsevat segadust maandada ja anda endale turvatunnet.

Kui aga on vastupidi ja sa tunned, et oled oma rutiinis mandunud, siis võta ette midagi, mida sa pole ammu teinud, vaheta keskkonda kasvõi korraks, üllata iseennast.

Nagu kõikide asjade puhul elus — tasakaal on kõige võti. Soovin, et kõik inimesed oskaksid hinnata rutiini ja stabiilsust ning samas luua põnevat vaheldust endale ja oma perele.

Natalja Tserepanova, holistline karjäärinõustaja