Foto: Shutterstock
Suhtumine laste saamisesse ja lapsevanemaks olemisse on viimasel ajal päris palju muutunud. Tänapäeva vanemad on küll küpsemad, kuid neil pole sugugi kergem vanemlikke otsuseid teha, kui varasemal ajal.

See, kas saada lapsi või mitte, on täiskasvanute vabatahtlik otsus. Neid, kes otsustavad lapsi mitte saada, ei häbimärgistata enam nii nagu varasematel aegadel. Ka ilma lasteta paare ei peeta enam nii tihti pinnapealseteks ega enesekeskseteks. Tulemuseks on tõsiasi, et enamiku täiskasvanute otsus saada lapsi on kaalutletud ja sihikindel. Lapse saamine on isa ja ema teadlik otsus ning seda otsust tehes võtavad nad arvesse asjaolusid, mis lapsevanemaks olemisega kaasnevad.

Lapsevanemaks olemine iseenesest on aga problemaatiliseks muutunud, sest see erineb varasemast üsna radikaalselt. Kaasaegses ühiskonnas pole võimalik last kasvatades olla ebakindel. Igalt poolt sajab igasuguseid erinevaid nõuandeid: rinnaga toitmine vs pudelist toitmine, eraldi magamine vs vanematega koos magamine, varane vs hilisem potilkäimise õpetamine jne jne. Iga lapsevanem peab ise otsustama, kuidas on kõige parem oma last kasvatada.

Emadele ja isadele mõeldud dr Bejnamin Spocki stiilis selgete ja autoritaarsete juhiste puudumine sunnib lapsevanemaid otsustama, kas olla range või leebe, saavutus- ja tegevuskeskne või järeleandlik, utsitav või hoopis tagaplaanil olev. Vanemad saavad tänapäeval igalt poolt nii palju vastuolulisi nõuandeid, et on raske valida, kas pidada esmatähtsaks akadeemilisi tarkusi või vabadust ja vabalt keskkonna avastamise võimalusi.

Samal ajal on vanemad muutunud ka palju tundlikumaks riskide, nii füüsiliste kui psühholoogiste osas, millega nende lapsed kokku puutuvad. Ärevus on muutunud üheks lapsevanemaks olemise märksõnaks. Tulevased vanemad hakkavad võimalike sünnidefektide pärast muretsema juba enne lapse siia ilma tulekut. Ning sellele järgneb mure turvalisuse pärast, kui laps on juba sündinud.
Üks suuremaid hirme on lapsevanematele õnnetused, pedofiilid ja inimröövlid, rääkimata jõhkrusest, vaktsiinidest, sõltuvushäiretest ja igasugustest keskkondlikest ohuteguritest.

Tulemuseks on see, et kaasaegse lapse lapsepõlv on justkui kokku tõmbunud, siseruumides veedetud tundide arv on võimsalt kasvanud ning lapsevanemad kulutavad aina rohkem aega oma laste järele valvamisele.

Samamoodi on sügavalt muutunud ka ootused lapsevanematele. Varem ootasid vanemad, et lapsed neid armastaksid. Tänapäeval aga — ja kontrast on suur — püüavad vanemad kindlustada, et lapsed neid armastaksid. Kuni selleni välja, et mõned lapsevanemad tahavad lõpuni kindlad olla, et nende lapsed on õnnelikud ega tunne kunagi igavust.

Kuna aga emad ja isad pühendavad järjest enam aega tööelule, siis varjutab lapse ja tema vanemate suhteid sageli ka süütunne. Ning seda hoolimata asjaolust, et uuringud näitavad, et lapsevanemad veedavad lastega koos aega tänapäeval palju rohkem kui 1950ndatel aastatel.

Vanemad muretsevad, et nad pole võimelised pakkuma oma lastele samasugust suure hulga struktureerimata mänguajaga lapsepõlve, nagu nad ise nautisid. Ja tulemuseks on ülepingutamine.

Hiljem lapsevanemaks saamine, parema haridusega lapsevanemad ja vähenenud sündivus sunnib vanemaid keskenduma üksikutele lastele. Ühiskonnas, kus abielu on aina haavatavam, võtavad paljud lapsevanemad sageli oma lapsi kui püsiva kiindumuse ja emotsionaalse rahulduse allikat.

Üksikvanemate ja kahe leivateenijaga perekondade arvu kasv mõjutab samuti lapse ja vanemate suhteid, sest lapsed peavad sellistes kooslustes enda eest rohkem hoolt kandma ja vanemaid aitama kui peredes, kus ema oli kodune ning täitis täiskohaga ema rolli.

Tõenäoliselt on suurim muutuse põhjustaja laps-vanem suhtes aga vanemate mure, et nad ei suuda kindlustada oma lapsele samas klassis elu nagu neil endal on. Kuna majanduses on konkurents tihedam ning vaja on suurt ettevõtlikkust, püüavad paljud lapsevanemad oma laste elu kergemaks muuta ning investeerida rohkem aega ja ressursse igasugustesse tegevustesse: ettelugemine, vestlemine, mänguasjad ja arendavad tegevused.

Kaasajal ei lõpe vanemlikud kohustused siis, kui laps saab 18- või 21aastaseks. Paljudelt vanematelt mitte ainult ei oodata panustamist oma laste ülikooliharidusse, vaid eeldatakse rahalist toetust ka kahekümnendates eluaastates ning hilisemal eluaseme muretsemisel.

Kuid hoolimata kõigest sellest ülehoolimisest ja ülekaitsmisest on vanemad oma lastega tänapäeval palju lähedasemad kui varasematel aegadel. Hierarhia on suuresti kadunud, suhe on intiimsem ja võrdsem kui kunagi varem. Paljude laste jaoks on n-ö nabanööri läbilõikamine ja iseseisvuse saavutamine nüüdsel ajal seetõttu palju raskem. Ja ka vanematel on raskem oma lastel minna ja oma elu elada lasta. Hoolimata sellest on vastastikune kiindumus mõlemapoolse õnne alus.

Foto: Shutterstock

Allikas: psychologytoday.com