Foto: Unsplash
Katrin teab, et kõik saab alguse lapsepõlvest — need on näiliselt väikesed asjad, millega paneme lapsevanematena ise aluse sellele, et lapsest kasvab tulevikus kannatav kaassõltlane.

Katrin Hallik on sõltuvusnõustaja, kes mõistab suurepäraselt, mida kogevad need inimesed, kes tema juurde abi otsima tulevad. "Surusin oma hingevalu sügavale ja jätkasin pingutamist, kuni põlesin läbi," meenutab Katrin, kelle isiklik kogemus aatatepikkusest elust sõltlase kõrval õpetas talle väga palju. Olles nüüdseks kaassõltuvushäirest tervenenud, aitab ta neid, kes on hädas mittetoimivate ja kahjustavate suhetega. 

Sinu isiklik kaassõltuvuse kogemus on ilmselt sinu praeguses nõustajatöös hindamatu väärtusega?

Abiellusin väga noorelt ja pühendasin end abikaasa aitamisele. See seisnes katsetes tema sõltuvuskäitumist kontrollida, lõputus hingevalus ja muretsemises, tihti ka teadmatuses sellest, millega järjekordne kriis lõppeb. Nii kestis see aastaid ja kriisid muutusid aina keerulisemaks ja pikemaks. Olin andnud endale lubaduse, et ma ei anna alla. Uskusin, et minu pingutuste toel jõuame me lõpuks sellest kuristikust välja. Tegelikult kihutasime ühest kriisist teise aina pöörasemalt ja minu jõud hakkas samuti üles ütlema.

Kui ootasin oma neljandat last, läks abikaasa välismaale ennast leidma. Jäin väga keerulisse majanduslikku ja emotsionaalsesse olukorda. See hakkas mind vaikselt äratama.

Sain nii-öelda reaalsusega vastu pead. Hakkasin otsima vastuseid küsimusele, kuidas ma sellisesse olukorda olin sattunud. Mõistsin, et olin ise olnud samuti haige ja et selle haiguse nimi on kaassõltuvus. Surusin oma hingevalu sügavale ja jätkasin pingutamist, kuni põlesin läbi.