Foto: Unsplash
Kui kohtusime, olin iseseisev, enesekindel, seiklushimuline ja vabadusest pakatav. Olin valmis rinda pistma kõiksuguste väljakutsetega, keskendusin oma karjäärile, hoolisin oma tervisest ja jõudsin trennigi. Mul oli suur kirg reisimise ja väljas einestamise vastu. Ma ei öelnud kunagi ära ka meeleolukatest õhtutest sõprade seltsis.

Nüüd on möödunud pisut rohkem kui neli aastat ja olen saanud kaks last. Olen erinev. Palun ära saa valesti aru. Ma ei mõtle seda, et tahaksin meie elus midagi muuta. Eriti kiindunud olen meie kahte imearmsasse lapsukesse. Ma vajan aga seda, et mõistaksin, et olen muutunud. Ja ma pean teadma, et sa suudad sellega toime tulle ning armastad mind endiselt.

Vaata, ma pole kunagi teistelt eriti palju vajanud. Eriti veel meestelt. Seetõttu on mul raske tunnistada, mis praegu minus toimub. Ma olen tasakaalust väljas. Usu või mitte, aga esimest korda oma elus on mul tunne, et ma ei suuda oma sisemist kompassi korda teha. Mul on tunne, et kõigun pidevalt mingil äärel. Kui vaatan üle ääre, vaatab mulle vastu nostalgia. Samas mõistan, et ma pole enam sama inimene, kes olin enne ja uue minaga harjumine on mulle pisut keeruline. Aita mind.

Minevikus oli mu unistuseks elu, mis mul hetkel on. Nüüd saan aga aru, et ma ei mõelnud sellele, kes ma ise siis olen ja kuidas ma näen ennast.

On asi äkki selles, kuidas valmistan õhtusööki? Või kuidas vahetan mähkmeid? Võib-olla hoopis selles, milliseid sõnu kasutan meie lapse õpetamiseks ja rahustamiseks. Vahest mõjub mulle hoopis kujundus meie elutoas või iganädalase poenimekirja tegemine. Ma annan endast palju, et kogu majapidamine korras hoida. Kas see on aga see, mille järgi nüüd ennast defineerin?

Vahel on mul tunne, et meie maja on nagu uus uhke arvuti ja mina olen kõvaketas seal sees. Olen vaikselt olemas ja teen kogu aeg tööd, ent nähtamatult. Vaata, kallis kaasa, ma tegutsen kogu aeg ja kannan hoolt selle eest, et kogu meie majapidamine elus püsiks. Keegi tahab kogu aeg midagi ja see on justkui töö, mis ei lõppe iial. Just seetõttu on mul mõnedel hetkedel kohe eriline tunne, et vajan sind enda kõrvale, et aitaksid mul uuesti tasakaalu leida ja kuskilt jaksu ammutada, sest vaid nii suudan edasi pingutada.

Ja ära muretse, mu kallis kaasa, ma ei väidagi, et sa ei pingutaks piisavalt. Pigem on mul hirm, et kaotan su, sest olen ise muutunud ja pole enam see, kes olin enne. Mul on tunne, et olen kaotanud osakese endast, mis mul enne oli. Just seetõttu ongi mul vaja sinu abi, et see osakene üles leida.

Võib-olla on asi selles ka, et ma ei tunne end enam eriti atraktiivsena. Liigun päevast päeva ainult pidžaamas või retuusides ringi ja tegelen majapidamisega.

Äkki on selles, et ma tunnen end üksikuna olenemata sellest, et olen teise inimesega koos, kes on minu kõrval ju tegelikult olemas. Võib-olla on asi hoopis selles, et see, mida sinult nüüd vajan, on erinev sellest, mida enne vajasin. Ja ma olen hirmul, et sa ei suuda seda mulle pakkuda.

Ma vajan sinult rohkem tähelepanu ja armastust. Mul on raske seda tunnistada, see paneb mind end ebamugavalt tundma, ent see on tõsi. Kui olime just abiellunud, siis mul polnud vaja, et valad mind iga päev komplimentidega üle ja kiidad, kuidas seda-teist-kolmandat teen. Nüüd tunnen aga, et vajan, et ütleksid seda mulle. Asi pole selles, et mulle lihtsalt meeldiks see, vaid selles, et ma sõna otseses mõttes vajan seda.

Mul on vaja, et sa tõused suvalisel hetkel püsti, tuled mu juurde ja lihtsalt kallistad mind. Mul on vaja, et näitaksid omalt poolt rohkem huvi üles ka magamistoas ja aitaksid meie intiimelu uuesti jalule. Minu jaoks oleks väga suur asi ka see, kui jätaksid mulle aeg-ajalt kirja, milles mainid, et olen suurepärane ema ja abikaasa ning et armastad mind.

Ma vajan, et kõlaksid rõõmsana, kui kuuled mu häält päeval läbi telefoni, sest ma unistan kodus olles aina sellest, millal sa töölt siia jõuad. Ja ma vajan ka seda, et kallistaksid mind koju jõudes kohe tugevasti ja kaua. Isegi siis, kui ma ei ilmuta huvi füüsilise kontakti vastu.

Mul on vaja, et vaataksid mulle silma, kui räägime ja et paneksid kodus olles telefoni ära, sest nii on mul sinu täielik tähelepanu. Mul on vaja, et ütled mulle “aitäh” ja “ma armastan sind” ning et leiaksid erinevaid viise tunnustamaks seda, kes ma praegu olen.

Ma küsin su abi. Ma tahan end nii-öelda uuesti üles leida, tunda end enesekindla ja võimekana. Ma tean, et tegelikult me kõik vajame seda, sest ma soovin, et ka meie lastel läheks paremini. Ma palun sind, mu kallis abikaasa, et ajal, kui ma hoian meie kõigi elusid vee peal, hoolitseksid minu eest rohkem.

Sinu armastav naine