Foto: Unsplash
Maria (36) valik on kärgpere. Ta on Mihkli (8) ema ning Kalle (9) ja Joonase (6) kasuema. Mihkli isaga oli Marial kokkuleppe, et ühine poeg elab vaheldumisi ema ja isa juures. Kõik ei pea kahe kodu varianti lapse jaoks parimaks, kuid Maria arvab teisiti.

Järjest rohkem hakatakse rääkima, et jagatud vanemlus on tegelikult siiski lapsele hea — jäävad talle ju niimoodi ka vanemate lahkumineku korral alles nii ema kui isa. Kirjutan, miks ma nii arvan.

Lahkuminek

Lapsele me kahjuks lahutusest tingitud pingete ja segaduse pärast üheskoos vanemate lahkuminekust teada ei andnud. Samas õnneks ikkagi toetasime lapse isaga teineteist ja tegime minu kodunt välja kolimise ja enne seda kodunt öösiti ära olemise koos mugavaks ega mustanud lapsele teist vanemat.

Õnneks oli meil ikkagi üksmeel, et last tuleb kõigest säästa, seega ilma seda omavahel arutamata ja kokku leppimata, ütlesime tagantjärgi vaadates laspele minu arust väga arukaid asju.

Emme uus kodu

Kuna laps oli ikkagi väike, siis temale oli emme uus kodu lisaks justkui seiklus ja tundus, et ka uue elukaalsase lastel oli pigem hea meel, et said teada, kus asub see koht, kuhu nende vanemad (ehk mina ja minu uus elukaaslane) on juba veidi aega senisest kodust pagenud. Kõik ühel hetkel kärgpere ellu „visatud” poisid olid siiski pigem elevil uuest kodust ja uutest mängukaaslastest. Kõik raskused ja muutused laste emotsioonides olid seotud konfliktidega nende pärisvanemate vahel. Elukaaslase poolt meie perre tulnud lapsed kannatasid palju. Nad olid kärgpereelu alustades segaduses enne teise vanema juurde minekut ja esimesel päeval ka meie juurde tulles. Minu lapse jaoks oli kõik sujuv ja toetav.

Kuna mina olin see kes suhtest lahkuda otsustas, siis kolisin mina uude koju. Lapse isaga tegime kohe otsuse, et lapse eest hoolitseme edaspidi võrdselt. Lapse isale jäi meie senine kodu ja mina leidsin koos uue elukaaslasega uue. Ka minu uus kodu asus samal tänaval. Jagamine hakkas kohe nädalaste perioodide kaupa. Selline asjade käik oli meie jaoks kuidagi loomulik ja see tegi selle ka kõikidele osapooltele lihtsaks.

Lapse pärast oli suur mure

Mure lapse pärast oli pigem minupoolne. Tema oli üsna muretu ja see andis iga päevaga aina enam kindlust, et kõik saab siiski toimima. Lugesin erinevaid artikleid ja raamatuid, et olla võimalikult teadlik, kuidas see võiks last mõjutada ja kuidas tema uus elukorraldus oleks temale ikkagi võimalikult valutu ja „loomulik”.

Minu laps harjus kergesti, sest temal oli mõlema vanema toetus ja kinnitus, et selliseid asju juhtub ja
et ta ei pea end halvasti tundma. Lapse isale tuli uus roll, kus ta pidi hoolitsema oma nädalal lapse
igapäevaste vajaduste rahuldamise eest. Kuna meil koostöö sujus, siis abistasin omalt poolt ja andsin nõus kui ta vajas. Oli päris huvitav kõrvalt jälgida, kuidas ta hakkama saab ja milleks mehed võimelised on kui neile see roll anda.

Mure lapse ja isa läheduse pärast

Kohe-kohe möödub meie kärgpere loomisest 3 aastat. Kuni selle aasta septembrini toimus ikkagi nädalaste perioodide kaupa lapse eest vaheldumisi hoolitsemine, kus laps lihtsalt läks reedeti teise vanema juurde oma teise koju ja viibis seal nädala. Nüüd aga kolis lapse isa meie linnast kaugemale ja poja põhiliseks elukohaks sai minu kodu ja isa juures viibib laps üle nädala nädalavahetuseti.

Mina oleks ise soovinud siiski jätkata koos võrdselt lapse eest hoolitsemist, kuid näen, et lapsele isegi sobib see, et saab keskenduda koolis käies alati ühes kodus oma asjade eest hoolitsemisele.
Muretsen ka lapse isa ja lapse lähedussuhte säilimise pärast sellise elukorralduse puhul. Soovin, et
lapsel oleks nii ema kui isa eeskuju sellises olulises vanuses võrdsel määral.

Lapse isaga suhtleme siiani nagu koos elades: vahel saame ideaalselt lapse asju arutada ilma konfliktideta, vahel aga endiselt kakleme nagu kunagi koos elades ega leia kuidagi üksmeelt. Ei oskagi öelda, et me oleks inimestena muutunud. Lapse isa on vahetanud elukaaslasi ja elukohti
ning sellega seoses on sealt puhunud lahus oldud perioodi jooksul mitmeid kordi ka nö uued tuuled,
aga lapsega seonduvat ikkagi arutame samamoodi ja kasvatuse, hariduse ning muudes küsimustes leiame ikkagi kogu aeg samamoodi lahendused ja lapse eest on hoolitsetud ning tema turvatunne tagatud.

Jagatud vanemlust ei peaks kartma

Lahutavatele vanematele ütleksin, et ärge kartke lapse jagamist pärast lahutamist. Olge sellele mõttele avatud ja proovige, nii palju kui nende pingete ja emotsioonide keskel võimalik, siiski panna laps esikohale ja anda teisele poolele võimalus end lapse eest samaväärselt hoolitsemisega proovile panna. See enda eest lapsevabal ajal hoolitsemine, kas oma uue kaaslasega või üksi iseendaga, on väärtuslik aeg selle uue segase perioodi alguses ning laps tänab teid kindlasti tulevikus, kui olete endast andnud kõik, et ta ei peaks ühest vanemast eemalduma.

Hetkel elame juba kärgperena - minu laps ja minu praeguse partneri lapsed. Kuna meie kärgperre tekkis kaks erinevat laste jagamise mudelit, siis oli hea kõikidel meie lähedastel kõrvalt näha, kuidas üks või teine mudel lastele mõjub. Pigem sai minu lapse isa ikkagi meie tuttavatelt kiita, et nii tublilt lapse eest oma nädalal hoolitseb. Käisime koos lapse üritustel ja istume kõik kõrvuti ning unustame nendeks hetkedeks oma vaenu ja erimeelsused. See vaatepilt meeldib ka kõrvaltvaatajatele, sest ikka ollakse arvamusel, et enamus lahutavaid vanemaid on sõjajalal. Endal on ka alati selline uhke ja hea lapsevanema tunne. Lapse heaolu oli ka neile, kes esialgu sellisesse 50/50 korda skeptiliselt suhtusid, tunnistuseks, et see on lapsele parem kui vana jäik ühe kodu kord.

Teised meie kärgpere poisid jagati läbi kohtu ning on osa saanud inetutest manipulatsioonidest jms. Juba meie pere ühinemisest algusest on minu elukaaslase pojad küsinud, miks nemad ei või niimoodi elada nagu minu poeg ja miks nende emme ja issi ei saa niimoodi läbi nagu meie minu lapse isaga. See kurbus minu poja nö hea elu pärast näitas meie headele tuttavatele üsna kiiresti, et mõistlik 50/50 jagamine on ikkagi ennast õigustanud ja oleme nii mõnelegi lahutavale tuttavale heaks positiivseks näiteks, mis aitab raskes olukorras teha õigemaid otsuseid.

Jagatud vanemlus, mis see on?

Jagatud vanemlus tähendab korraldust, kus laps elab vaheldumisi mõlema lahuselava vanemaga (tinglikult 35%-65% ajast). See tähendab mõlema vanema õigust ja vastutust osaleda vahetult oma lapse kasvatamises. Kaasaegsed uuringud kinnitavad, et lapse jaoks oluliste lähedussidemete säilitamine kaalub üles kahe kodu vahel liikumisest tekkiva võimaliku stressi.

Lapsele Vanemad MTÜ tutvustab lahku minevate vanematele jagatud vanemluse peremudelit, kus laps elab vaheldumisi kummagi vanema juures.