Scanpix/Panther Media
Laps kogeb ennast ja oma vanemaid ühtse tervikuna — see kolmik lihtsalt kuulub kokku. On kujuteldamatu, et emme oli kunagi ilma issita, elas võib-olla üldse teise mehega või teises linnas. See ei mahu lapse loogika piiridesse ning seetõttu ei saagi talle seda ka selgitada.

Kas see tähendab, et vanemate poolsed selgitused selle kohta, miks omavahel enam läbi ei saada ja miks soovitakse lahutada, ei jõua lapsele kohale?

Vähemalt mitte nii, nagu meie endale ette kujutame. Näiteks kui öeldakse, et emme ja issi ei saa enam läbi, ainult tülitsevad ja soovivad seetõttu lahku minna, siis mõtleb laps: „Aga mina tülitsen ju ka oma väikse vennaga ja me elame ikkagi koos.”

Mida tuleks siis öelda ühele nelja-aastasele, kelle vanemad hakkavad lahutama?

Selgitada, miks emme ja issi lahku lähevad, ei ole tegelikult võimalik. Kuid väga oluline on lapsega koos rääkida ja talle öelda, kuidas asjad edasi lähevad ja eelkõige vastata tema küsimustele lapsele sobival viisil. Pärast seda loeb ainult see, mida laps üle elab. Ta ei oska lubadusega „issi tuleb sulle igal nädalavahetusel külla” suurt midagi peale hakata. Tal puudub ettekujutus sellistest ajalistest mõõtmetest. Ta peab lihtsalt kogema, et issi käib tal regulaarselt külas, helistab, on olemas. Ta peab seda konkreetselt nägema, et tema jaoks ei muutu midagi, isegi kui emme ja issi ei ole enam koos. Kui suhted jäävad alles, ei olegi lahutus nii hirmus.

Kui paljud paarid sellega hakkama saavad?

Lahutus on seotud kurbuse, viha ja pettumusega. Kas saab öelda: „Olgu, me ei ole enam paar, aga vanematena on kõik vanaviisi.” See õnnestub umbes kolmandikul vanematest. Ning teine kolmandik saaks sellega hakkama, kui nad saaksid vajalikku tuge terapeutidelt või vahendajatelt. See nõuab palju rasket tööd. Aga see on võimalik.

Ikka on emasid, kes oma eksmehe heameelega kuradile saadaksid. Või isasid, kes puhtalt vihast pildilt kaovad

Võib mõista vanemaid, kellel tekib selline impulss spontaanselt — see on inimlik. Aga mitte neid, kes selle ka ellu viivad. Inimene, kes on lapse ilmale toonud, vastutab tema heaolu eest. Ja et lapsel ei oleks pärast lahutust halvem kui enne lahutust! Selle eeldus on, et ema ja isa võtaksid end pärast lahutust kokku ja ei näeks esiplaanil mitte ennast ja oma kannatusi, vaid lapse heaolu.

See ongi raske. Aga seda võib vaadelda ka positiivsest vaatenurgast. Vastutuse võtmine, mitte kannatusse ja muresse uppumine annab ka täiskasvanule tuge ja kindlustunnet. Elu mõte säilib, kui teha endale selgeks, et kuskil on üks või kaks väikest inimest, kelle eest peab hoolitsema rohkem kui kunagi varem.

Osad üksikvanemad näevad oma elu ainsat mõtet lastes, kes mõnikord asendavad neile moraalselt ja vastutuselt koguni partnerit. See on laste jaoks pigem takistus kui abi.

Vastutus tähendab ka seda, et lapsi ei kuritarvitata oma hingehaavade ravimisel. Kiusatus otsida laste juurest puuduvat armastust ja tunnustust või lapsega suheldes ekspartneri suhtes tekkinud viha ja ärritust maandada on suur. Aga see pole laste ülesanne, see on emotsionaalse väärkohtlemise vorm! Seetõttu tuleks abi otsida kohe, kui on näha, et lahutusega on raske toime tulla. Õnnestunud lahutuse jaoks on alati tähtis töötada läbi oma halvad kogemused, kurbus ja ebaõnnestumine. Sageli on see võimalik vaid teraapias. Mõnikord võivad aidata ka head sõbrad. Oluline on mitte tagasi tõmbuda ja üritada vaid iseenda ja laste abil hakkama saada. Mida avatumalt lahutusse suhtuda ja mida suurem on soov uue alguse järele, seda parem.

Paljudel vanematel, eriti naistel on raske sellises olukorras enesekindlus säilitada. Üksikvanemaid vaadatakse ikka veel veidi haletsevalt…

Üksikvanema elu pole kindlasti kerge. Kui sellele lisandub hingeline mõõn ja rahalised probleemid, jõuavad paljud oma taluvuse piirini. Sellegipoolest, tänapäeval võib öelda püstipäi: olen üksikvanem. Ajad, kus lahutus oli häbiasi, on möödas. Tänapäeval lahutatakse peaaegu iga teine abielu. On muutunud normaalseks lahutada, kui kooselu enam ei toimi. See on parem, kui hoida välist fassaadi, mille taga on kannatavad täiskasvanud ja kannatavad lapsed.

Lapsed ei saa ennast vanemate tülitsemisest distantseerida. Iga vaidluse juures tekib neil tunne, et nemad on süüdi. Kõik vanemate vahelised negatiivsed tunded kanduvad üks-ühele lastele üle. Mõelge, kuidas on olla kahe tülitseva sõbra vahel — isegi täiskasvanud suudavad end raskustega halvast meeleolust vabaneda. Lapsed elavad selliseid asju mitu korda hullemini üle. Kogu aeg ju räägitakse, et lapsed vajavad häid eeskujusid. Aga kas vanemad, kes taldrikuid vastu seina loobivad, kus üks pool pidevalt nutab ja teine petab, on head eeskujud?.

Seega on parem lahutada

Pidevate tülide puhul kindlasti. Suhet ei peaks aga lõpetama emotsiooni ajel ja kergekäeliselt. Võib-olla minnakse tänapäeval seda teed mõnikord liiga kiiresti. Niipea kui suhe ei ole enam nii idülliline, partner ei täida kõiki vajadusi enam sajaprotsendiliselt, tõmmatakse joon alla. Peredel tuleks olla kannatlikum enne otsuse tegemist. Samas ei tohi otsust lõpmatuseni edasi lükata, sest sellisel juhul kasvavad lapse väga ebakindlas keskkonnas.

Millal tuleks lahutada?

Sellele küsimusele saab vastata vaid iga paar ise. Eesmärk peaks olema, et lahutuses ei nähtaks midagi üdini halba. Lapsed kannatavad ka terviklikus, kuid ebatervete suhetega peres. Peame aktsepteerima, et ajad on muutunud. Inimesed käivad osa elust koos ja lähevad siis lahku. Selle taustal on oluline vanematele selgitada, et lahutus ei pea tähendama pereõnne lõppu. Peame neid julgustama, mitte neis südametunnistuse piinu tekitama.

Paljud pered toimivad isegi paremini, kui vanemate igapäevane tülitsemine lõpuks otsa saab. Neil, kes suudavad suhte lõpetada, kuid samal ajal lapsevanematena koostööd teha, on hea võimalus saada õnnelikuks lahutatud pereks. Sellisel juhul on vanemad ka head eeskujud: nad näitavad lastele, et lahutus ei ole mitte pere lõpp, vaid uue ja hea elamisvormi algus.