Kas emaks olemine on tõesti maailma kõige tähtsam ja raskem töö?
Arutlegem veidi. On see ikka töö?
Kui on, siis miks selle eest ei maksta? Töö eeldab ju töötasu! Kui selle eest ei maksta palka, siis on see ehk vabatahtlik töö? Aga emaks olemine pole ka seda, sest vabatahtlikuna töötatakse üldiselt ajutiselt, teatud perioodi jooksul. Ja kui maailm päästetud, siis minnakse valgustatuna oma argielu juurde tagasi. Kui aga juba ema oled, siis pole ajutisusest juttugi, selle töö juurest juba minema ei kõnni.
Lähtume siis sellest, et paljude meelest on see siiski päris töö. Kus on siis reguleeritud tööaeg ja kas emapalk või lastetoetus on tasu emaks olemise eest? Kus on töökaitse silmad? Emapalk on ju vaid lühiajaline tasu eluaegse ameti pidamise eest. Kui laps on poolteist, siis oled emaametist ilmselt vallandatud, sest enam palka ei saa. Jääb selline hädine toetusraha. Töö pead aga omale jätma, sellega on niikuinii veel paarkümmend aastat jahmerdamist. Lihtsalt on aeg selle eest peale maksma hakata.
Äkki see on hoopis hobi?
Tuletagem nüüd meelde, et kui mingi tegevuse eest peale maksad, siis pole see töö vaid hobi. Hobi kohta on emaks olemine muidugi liiga vastutusrikas ja hobi võib ka vahetada, aga katsu sa öelda, et mul on nüüd uued hobid ja emaks olemine mind enam ei huvita!
On veel argumente, miks emaks olemine hobi ei ole. Ei saa siiski öelda, et emaks olemise eest kohe üldse ei maksta, ikka makstakse. Mitterahaliselt, seda teevad lapsed ise. Naeratustega, kallistustega, naljakate lausetega, lapsekäega tehtud paiga. See tasu on hingeline, mitte rahaline aga poes ju lapse naeratusega piruka eest ei maksa. Äärmisel juhul ehk turul, kui müüjatädile omad lapselapsed peaksid meelde tulema.
Kui see on nii tähtis töö, miks siis mehed seda ei tee?
Aga olgem nüüd ausad, kui lapsevanemaks olemine oleks maailma tähtsaim ja raskeim töö, siis teeksid seda ju hoopis mehed, sest nende käes on ju aastatuhandeid olnud kõik maailma olulisemad, raskemad ja vastutusrikkamad ametid. Ja need ametid on muide enamasti ka hästi tasustatud! Sest mehed on nii omavahel kokku leppinud. Aga kui näiteks emaks olemise eest (või siis meeste puhul isaks olemise eest) siiski makstaks sama palju, kui meeste unistuste ameti, ehk tippjuhi ameti eest, kas siis saaks see töö meeste silmis hoopis uue väärtuse, kas nad krabaks selle siis endale? Võimalik. Aga kui mehed teevad tähtsat tööd, siis on neil kohe ka assistendid, konsultandid, referendid, asendajad ja muidugi dividendid! Ainult selliste lisaväärtustega võiks see töö meeste jaoks piisavalt ihaldusväärne olla. Ja niisuguse meeskonnaga oleks see töö ka meestele tõepoolest jõukohane! Sest mehed ei tee ühtegi tööd enda jaoks liiga kaelamurdvaks.
Miks naised tahavad kõigi oma tööde ja tegemistega korraga ja ise hakkama saada?
Sest ühiskond nõuab! Ja ämm vaatab muidu viltu.
Tuleb olla ideaalne ema, seda muidugi siiski tasuta, sellise ameti eest on ju kohatu mingit tasu üldse nõudagi, eksole. Assistendiks on selle puhul aegajalt vaid vanaema, seda siis kui emaks olemise kõrvalt tuleb olla ka ideaalne palgatöötaja. Sedagi muidugi vaid väikese tasu eest, sest on ju üldteada tõde, et ega see väikeste laste ema ju reaalelus unistuste töövõtja just pole. Ja ta ei tunne ennast tööl hinnatuna. Ja siis tahakski naine hoopis koju. Et olla hinnatud vähemalt emana. Mis viib mitmedki naised järgmise sammu juurde:
Kui paljud naised julgevad avalikult tunnistada fakti, et nad said järgmise lapse vaid sellepärast, et tahtsid oma alamakstud palgatööst aja maha võtta?
Et teha hoopis ematööd, mis sel hetkel tundub puhkuse ja pääsemisena. Nali muidugi! Juba üsna pea oleksid värsked emad valmis vastu võtma ükskõik missuguse muu ameti, sest kõik kordub — magamata ööd, laste haigused, mehest eemalejäämine, laste omavahelised võimuvõitlused ja kõik muud hulluksajavad aspektid, mis selle emaameti maailma raskeimaks teevad.
Aga lõppude lõpuks — emaks olemine, see pole ju töö!
Emaks olemine pole ju tegelikult mingi amet, mida natuke proovid ja siis ühel hetkel otsustad, et see ei sobi. See on valik terveks eluks.
Emaks olemine on ühtlasi looming, kuid ei maksa ka liigselt muretseda, et meil pole väljaõpet sel loomealal, sest õnneks kasvavad meie lapsed enne suureks, kui jõuame nad oma oskamatuses täielikult ära rikkuda. Ja meie, emad, kasvame koos nendega.
Kui me neid südamest armastame ja neile iial, mitte iial, oma magamata öid, tegemata karjääri ja saavutamata unistusi ette ei heida, siis oleme emadena õnnestunud. Mis ematöö, armastada on vaja!
