Kas me suudame oma lastele piisavalt elulisi õppetunde anda, et neist kunagi vastutustundlikud täiskasvanud saaksid?
Filmid, sotsiaalmeedia ning kaaslased ei pruugi su lapsele õpetada seda, mida sa sooviksid. Seepärast on oluline igal võimalikul juhul ja n-ö ennetavalt õpetada lapsele suhtlemist, ausust, hingeasju, vaimsust, emotsioonidesse puutuvat ning muud, mis lubavad tal elada oma elu õnnelikult ja hästi.
Pakume sulle seitse erinevat võimalust, kuidas neid õppetunde igapäevaellu sobitada.
1. Otsi igapäevastest tegevustest õpetlikke momente.
Asju, mida inimene eluteel kohtab, on võimalik ette näha ja ennustada. Olgu selleks siis mingil spordivõistlusel tiitli võitmine või esimese armastuse purunemine – selleks, et laps õpiks, ei ole vaja oodata, millal need asjad kätte jõuavad. Juba varem saab igapäevasest elust leida momente, mis lapse eluks ettevalmistamiseks sobilikud.
Kui lõunat sööte, räägi lapsele, kust toit lauale tuleb ja mis juhtub, kui inimestel pole võimalik endale piisavalt süüa osta. Pärast pargis mängimist vestle temaga sellest, et erinevates peredes on vanemad kehtestanud erinevad reeglid. Isegi prügist võib kujundada õppetunni – sellest rääkides selgita, kuidas meid ümbritseva keskkonna eest hoolt kanda ja seda hoida.
2. Kasuta meediat enda huvides ära.
Kõike, millest laps õppida võiks, ei pea sa lapsevanemana tingimata oma nahal järele proovima. Laps võib õppida ka meedias avaldatud infost, kui sinu käes on selles asjas juhtiv roll. Pane televiisor filmi ajal hetkeks pausile või tee raamatu lugemisse pisuke seisak, et rääkida näiteks peategelase käitumisest.
Isegi videomänge saab elu õpetamiseks ära kasutada. Räägi mängu- ja päriselu erinevustest, või sellest, miks on ohtlik liiga pikka aega järjest videomänge mängida. Reklaamidest ja kuulutustest võid samuti vestelda – kuidas ajakirjades erinevaid tooteid reklaamitakse ja mil moel telereklaamid inimesi erinevaid kaupu ostma õhutavad.
3. Õhuta suhteid loovaid tegevusi.
Kõik asjad pole sõnadega õpetatavad. Tegelikult on hoopis vastupidi – kui sa kogu aeg lapsele räägid, kuidas teha asju õigesti, kaotavad su sõnad mõjujõu. Seega, veeda lihtsalt oma lapsega koos aega.
Mänguhoos oleva lapse kujutluslikke mänge pole vaja korrigeerida või parandada. Öeldes, et „maja peaks olema ehitatud nii“ või et „elevandid ei ole punased“ purustad sa tema kujutlusvõime.
Keskendu rõõmule ja toredale ajaveetmisel ning sa õpetad talle täiesti märkamatult, kuidas luua eluterveid suhteid. Mida parem teie suhe on, seda enam väärtustab laps võimalusi, mida sa talle pakud ning süveneb asjade olemusse.
4. Selgita, miks reeglid just sellised on.
Selgita lapsele, miks sa oled kehtestanud just sellised reeglid. Kuid ära satu hoogu ega hirmuta teda võõraste asjade ja hirmudega või tüüta pisarateni pikkade loengutega. Lühike põhjendus aitab lapsel sinu mõtteviisile ja reeglite kehtestamise põhjustele pihta saada.
Seega, selle asemel et lihtsalt öelda „sa ei tohi üksi rattaga ümber maja sõita“, ütle midagi sellist: „Ma ei luba sul seda veel teha, sest kardan, et sa võid autolt löögi saada, maha kukkuda ja haiget saada. Kui sa juba pisut vanem oled ja rohkem harjutada oled saanud, luban sul seda teha.“ Lühike selgitus annab lapsele aimu sellest, kuidas maailm toimib.
5. Tee distsipliinist õpetus, mitte karistus.
Kui laps teeb vea või rikub mõnda reeglit, keskendu õpetamisele, kuidas järgmisel korral paremini teha. Lühiajalised tagajärjed, mis lubavad tal vigadest õppida – näiteks „kaotades“ mõne elektroonilise mänguasja terveks päevaks – on palju efektiivsemad, kui rängad karistused (kõikide mänguasjade äraviskamine).
Kui lapsed tunnevad, et neid on kõvasti karistatud, kulutavad nad palju aega, mõeldes, kui ebaõiglased nende vanemad on, selle asemel, et keskenduda veale, mille nad tegid. Seega on oluline valesti käitumine õppimisvõimaluseks muuta. Õpeta laps oma vigade eest vastutama, rääkides talle tõtt ning näidates talle tagajärgi. Ning tuleta talle meelde, et järgmisel korral võib ta kasutada paremat võimalust.
6. Süvene asjade olemusse.
Mõnikord on kerge keskenduda vaid lapse sellisele käitumisele, mis välja paistab. Kuid see, et laps hästi käitub, ei tähenda veel, et ta on hulgaliselt elu õppetunde juba selgeks saanud. Nad peavad õppima tundma ka oma emotsioone ja mõttemaailma.
Õpeta lapsele, kuidas emotsioone ära tunda ja nendega toime tulla sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil. Näita mooduseid ebamugavate tunnetega, näiteks viha ja kurbus toimetulemiseks. Õpeta, kuidas olla vaimselt tugev selleks, et toime tulla igasuguste erinevate probleemidega, mis tema eluteele satuvad.
Lisaks sellele, õpeta ta ära tundma neid kordi, kui ta mõtleb kas üdini positiivselt või täiesti negatiivselt. Sellised mõtted nagu „sellest ei saa kunagi asja“ sunnivad kergelt alla andma. Kuid mõte, et „see käib tõesti lihtsalt“ võib ta paisata olukorda, millega tuleb silmitsi seista, täiesti ettevalmistamata. Räägi talle, kuidas erinevate elusituatsioonide jaoks võimalikult realistlikult valmis olla.
7. Ela oma väärtushinnangute kohaselt.
See, mida sa teed, omab lapsele palju suuremat mõju, kui see, mida sa räägid. Väga paljusid elutarkusi õpib laps vaadates, kuidas sina elad. Kuidas sa inimesi kohtled, kuidas probleeme lahendad, kuidas tunnetega toime tuled – kõik need asjad annavad talle selgeid sõnumeid.
On väga oluline, et sa teaksid, millised on sinu väärtushinnangud – et võiksid nende kohaselt elada. Paljud lapsed kasvavad suureks, saamata aru, millel nende vanemate väärtushinnangud põhinevad – sest nad rääkisid üht, tegid aga teist. Ole oma lapsele iga päev heaks eeskujuks ning näita talle, kuidas elu vältimatute väljakutsetega toime tulla.
Allikas: verywell.com
