Foto: Unsplash
Mõtle selle peale. Ja kui vastus on ei, siis tuleb ruttu oma elus muudatusi teha. See, et laps kopeerib paratamatult nii vanemate väärtushinnanguid kui maailmapilti, paneb meile suure vastutuse ka selles, missuguseks kujundame oma suhted partneriga. Sest laps tõepoolest käib meie tegude, mitte sõnade järgi.

Ühes uuringus küsiti lastelt, kuidas nad tunnevad ära abielupaari. Mitme erineva lapse suust kostis vastus: "Kui täiskasvanud pidevalt vaidlevad, siis järelikult on nad abielus." See vastus tunduks isegi naljakas, kui me kuuleks seda täiskasvanu suust. Kuuldes seda aga lastelt, peaksime selle arvamuse valguses ka oma paarisuhte peale mõtlema.

Meeldigu see meile või mitte, aga me asume pidevalt oma laste valvsa pilgu all

Ütlus, et lapsed on kui käsnad, kes maailma endasse imevad, on tõde, ja eriti imevad lapsed endasse neid ümbritsevaid emotsioone. Oma vanemaid jälgides ei jää lastel midagi märkamata, ükski dramaatiline silmapööritus ega ka oma kaaslase poole suunatud pidev kriitika pole nende silma ja tunnetuse eest varjul. Ei mängi isegi rolli, kui osavalt me enda paarisuhtes peituvaid probleeme maailma eest varjata üritame, lapsed püüavad meie emotsioonid justkui antenniga kinni.

Paljud meist mäletavad seiku enese lapsepõlvest, mil meie vanemad olid omavaheliste probleemidega nii hõivatud, et unustasid laste olemasolu täiesti. Nüüd, olles ise lapsevanemad, kordub kõik taas. Oleme mõnikord enda suhteprobleemidega ülimalt hõivatud, unustades, et mängime laval, kus publiku- ja ka õpilaserolli täidavad meie enda võsukesed. Vahel võime end petta ja eeldada, et ega nad midagi väljaspool oma nutitelefoni märkagi, aga kas see ikka on nii? Olgu tegemist vanemaga, kes pidevalt teise peale karjub või vanemaga, kes on pidevalt närviline ja pinges – lastele on nad rollimudeliks nii heas kui halvas. Nii lapse tulevaste suhete kujundajana kui sellena, kelle käitumise põhjal lapsed ise kunagi uut generatsiooni kasvatama hakkavad.

Laps vajab armastavat ja harmoonilist kodu. Vanemate kohustus on see talle tagada, mistõttu peavadki vanemad kasvatama eelkõige iseennast.
Foto: Shutterstock

Kuidas mõjuvad lapsele pidevad vanematevahelised konfliktid?

Noorel, kes tunneb, et ta vanemate vahel on probleeme, tekib pidev ärevus, samuti hakkab ta leidma aina enam ja enam põhjusi igapäevaasjades muretsemiseks. Tihti hakkavad lapsed otsima ka erinevaid viise, kuidas enda emotsioone alla suruda. Nad kaugenevad oma vanematest, sest ei soovi neid enda muremõtetega üle koormata, sest vanematel on neid ju küllaga! Vanemad võivad oma lastele tekitada ka nii suure trauma, et laps otsib mõistmist ja murede ärakuulamist mujalt. Või leevendab puudujääke sõltuvustega, olgu selleks liigne söömine või pidev videomängude mängimine. Tajudes, et neil pole võimalik oma ema või isa toele loota, hakatakse oma tundeid väljendama kaudselt. Näiteks jonnitakse selle üle, et neile ei osteta piisavalt mänguasju. Tegelikkuses täidavadki need mänguasjad lapsele vajalikku rolli, andes neile näiteks turvatunnet. Lapsel võib kaduda ka huvi koolis pingutada. Hakatakse ka oma trotsi välja elama eakaaslaste peal, sattudes nendega kas konflikti või probleemsetesse olukordadesse.

Olgu lapse reaktsioon negatiivsele õhkkonnale milline tahes, aga on üks asi, mida enamik neist tunneb: süütunne. Kui täiskasvanud omavahel läbi ei saa, arvavad lapsed tihti, et see on selle pärast, et nad pole olnud oma vanematele piisaval head lapsed. Nad hakkavad end kõikides probleemides süüdistama ja paljud lapsed annavadki endast kõik, et olukorda paremaks muuta. Enamasti pole see aga nende võimuses ja see kurnab lapsi väga. Uuringud näitavad, et konfliktirohkes õhkkonnas elavad lapsed hakkavad pidevalt mõtlema vanemate seisukohast ebaloogilisi mõtteid, näiteks: "Kui ma oleksin parem, siis neid asju ei juhtukski." Kahjuks on just lapsed need, kellel oleks perekonna rasketel aegadel vaja enim tuge, aga olles enda või oma partneri emotsioonidega liiga ametis, unustavad vanemad tihti laste emotsionaalsed vajadused täiesti.
Kuigi lapsed pole vaimselt nii küpsed, kui nende vanemad, võtavad katkiseid suhteid pealt nägevad lapsed omale üpris tihti pere täiskasvanu rolli. Lapsepõlv peaks aga olema aeg, mil laps saab tegeleda iseenda ja maailma tundmaõppimisega ja kui kodune olukord sunnib lapse täiskasvanu rolli, on see lapse jaoks väga raske. Eriti keeruline on lugu perekondades, kus emad-isad lasevad lastel oma tülides veel pooli valida või kohtuniku rolli mängida. Ilmselt on teile tuttav olukord, kui lapsed jooksevad vanemate juurde ja nõuavad vanemate otsust, et kumma arvamus siis ikka see kõige õigem on. Aga samamoodi käituvad paljud vanemad ka oma lastega, taipamata, et nad sunnivad sellega lapse täiskasvanu rolli: "Noh, kellel sinuarust õigus on?" Last pooli valima sundides ei võida üks vanem teda kindlasti endale lähemale, küll aga tekitab see talle lihtsalt teise vanema ees süümepiinu.

Vanematevaheline hea läbisaamine on otsetee ennast usaldava ja õnneliku lapse kasvatamiseks

Lapsevanemad, kes on oma suhtes toetavad ja austavad oma partnerit, pakuvad sellega oma lapsele nii vajalikku turvatunnet ja hoolt. Kõige olulisem, mida tülitsevad vanemad peavad enda jaoks selgeks tegema, on see, kas nad on üldse võimelised looma tasakaalukat ja usalduslikku suhet. Vahetevahel tasub mõelda, ehk on kõikide osapoolte heaolu nimel parem minna oma partnerist lahku. Ja isegi siis, kui suhe on läbi, ei ole teil õigust oma lapse lapsepõlve üksteist taga rääkides mürgitada. Selle ostusega, et lõite perekonna, võtsite vastutuse ka oma lapse eest ja sellest vastutusest ei saa lapsevanem kunagi taganeda. Ja kõige tähtsam viis, kuidas oma lapsele tulevast õnnelikku elu tagada, on luua armastav, turvaline ja usaldav suhe oma lapse teise vanemaga. Isegi pärast lahutust.

Allikad: psychalive.org, www.psychologytoday.com, perejalaps.ee