Foto: Shutterstock
Mis on distsipliinil pistmist armastusega? Need, kes on omal nahal kogenud nõukogude aja ekstreemsemaid kasvatus­võtteid, mida kõike distsiplineerimise alla liigitati, võivad seda sõna kuuldes tunda erinevaid tundeid: kergest eba­mugavusest okserefleksini välja.

Keda kasvatati peksuga, kes sai sõimata – kui mitte kodus, siis koolis kindlasti. Üsna alandavalt mõjus seegi, kui tuli vastu vaidlemata ning küsimusi esitamata käsku täita, mis viitas sellele, justkui lapsel puuduks mõtlemisvõime. Küsimusele miks? said vastuseks: “Sest mina ütlen nii!”

Toit tuli iga hinna eest endale sisse suruda, kedagi ei huvitanud, oli sul kõht täis või mitte – nii õpetati “austust” toidu, ent mitte enda vastu. Õpiti sunni, hirmutamise ja karistamise kaudu. Kasvatuse eesmärk oli laps endale allutada, et ta mõtlemata ja küsimusi esitamata käsku täidaks nagu väike sõdur. Ega keelan-käsin-poon-ja-­lasen-vanemad pole kuhugi kadunud, me kutsume neid nüüd tsiviliseeritumalt autoritaarseteks ja veel uuema nimetusega tiigervanemateks.