Elanora raseduse ajaks oligi meil oskusi ja enesekindlust juba märksa rohkem. Oskasime seda aega tunduvalt chillimalt võtta. Enam me perekooli minema ei pidanud, vaid pigem jagasime teistele saatusekaaslastele hüva nõu.

Foto: Erakogu

Rasedus lõpupoole otsustasime, et ei korda seda viga, mis Merrumi raseduse puhul tegime. Ehk käime igal pool kinodes ja teatrites nii palju ära kui võimalik, sest väikse beebiga oled nii kui nii vähemalt pool aastat kenasti kodus. Plaanid olid meil iseenesest head küll, aga reaalses elus läks asi ikka oma rada pidi. Küll ei olnud sobivat filmi kinos või ei saanud Merrumile parasjagu hoidjat. Kui lõpuks kinno saime, oli Katul vast alla kuu raseduse lõpuni minna. Pimedas kinosaalis uhkis ja puhkis Katu sedasi, et pidin pidevalt kontrollima ega ta ometi siin vaikselt omaalgatuslikult pole sünnitama hakanud. Tegelik probleem oli lahmakas kõht, mis ei lasknud kuidagi mugavat asendit leida. Pealegi pidi ta pidevalt pissil käima, sest kõht surus selles asendis kangesti põie peale. Temale oli see kinoskäik ikka korralik väljakutse. Pärast arutasime mõlemad, et kus kohast me sellise idee peale tulime? Oleks pidanud juba eos taipama, et kui inimene peab öösel logistilise plaani enne külje keeramist koostama, ei ole tal kuskil istuvas positsiooni kindlalt mugav olla. Nimelt kui Katu endal külge tahtis keerata, pidi ta kõigepealt kõhu soovitud suunas teele saatma, et ise ülejäänud kehaga mingi aja pärast järele tulla.

Sünnituspäeva hommikul olin öösel Merrumi voodisse magama jäänud. Ju oli inimene läbi une jaurama hakanud või midagi ja olin siis teda maha rahustades magama jäänud. Hommikul tuli Katu ja äratas mind malbel meeldival häälel, et kuule, täna lähme sünnitama, mul hakkasid öösel tuhud. Ma olin voodist püsti kiiremini kui välk ja tormasin juba kokku pakitud haiglakotte auto peale tassima. Katu rahustas mind maha ja ütles, et kõik on chill. Ma olin üsna nõutu, et miks ta mind siis üles ei ajanud, kui tuhud pihta hakkasid. Ta arvas, et sai omadega ka kenasti hakkama. Täielikud perfektse sarisünnitaja tunnusmärgid — sügav rahu ja ilus malbe olek. Võtsime oma kodinad kokku ja sõitsime Katu vanemate juurde. Pidime Merrumi seniks sinna jätma, kui sünnitusmajast tagasi oleme.

Vanemate juures Katu jalutas mööda oma lapsepõlve mälestusi täis hoovi, vaikselt tuhutas taustaks kevadine linnulaul. Ilm oli meeletult ilus ja päikesepaisteline. Me otsustasime Merrumiga nädal varem valmis ehitatud lindude pesakasti puu külge paigutada. Kogu see tuhutamisprotsess tundus võrreldes esimese sünnitusega kuidagi väga chill ja rahulik. Sellest näilisest rahust hoolimata olid mul närvid ikkagi kõrgendatud olekusse viidud ja soolestik mulises korralikult. Kui olin oma linnumaja paigutamise ettevalmistustega nii kaugele jõudnud, et sain esimese kruvi sisse lasta, tuli Katu ja ütles, et nüüd on aeg minna. Ütlesin talle automaatselt vastu, et oota nats, mul läheb siin viis minta veel. Olin minut tagasi oma pingelist olukorda soolestikus leevendanud ja linnumaja paigutamine oli mu fookuse jäägitult endale haaranud. Teadupärast on meestel kahte asja korraga märksa keerulisem teha, kui naistel. Moment hiljem jõudis mulle reaalne olukord kohale. Jätsin need kruvid ja trelli kus seda ja teist. Sisuliselt kukkusin redeli otsast alla nagu sügisene mädaõun. Talutasin juba vingeid tuhutuure pidava Katu autosse ning panime haigla poole uhama.

Seekord oli meil samuti eraämmaemand võetud, kellega oli kohe alguses selline klapp nagu oleksime aastaid perekonnatuttavad olnud. Katu oli kogu tuhutamisaja ämmaemandaga ühenduses, kes teda läbi telefoni juhendas ja andis märku, millal haiglasse tulla. Kui ma nägin, kui malbe ja rahulik Siiri meiega haiglas oli, sain kohe aru, kustkohast see Katu zen olek sellises olukorras inspiratsiooni on ammutanud. Haiglasse jõudes olime nagu vanad kalad, kes sisuliselt võisid nimepidi viienda korruse sünnitusosakonna personali kutsuda. Palatiga läks meil mõnes mõttes paremini kui eelmine kord ehk koristajaruumi meid ei paigutatud. Samas läks kehvemini, sest planeeritud vettesünnituseks vajaliku vanniga tuba me ka ei saanud.

Leppisime sellega, mis oli ja seadsime ennast mõnusalt sisse. Katu sünnitamise playlist läks käima ja igasugused koduste lõhnadega rätikud võtsime välja. Panime selga mõnusalt lohvaka sünnitamise riietuse. Katu pani selga sama pidžaama, mis tal oli kaks aastat tagasi Merrumi sünnitusel seljas olnud. Mina ladusin endale isegi energiabatoonid kapi peale ritta, et ei jääks samamoodi energianälga nagu esimesel 22 tundi kestnud sünnitusel. Ühesõnaga kõik ettevalmistused eelseisvaks maratoniks olid korralikult läbi mõeldud ja korraldatud. Tegemist oli ikkagi kogemustega tegijatega.

Me olime selline kaks tunnikest ja peale juba valutanud, kui tuppa tuli ämmaemand Katu progressi vaatama. Peale läbivaatust mainis ta nii muuseas, et käis meile peretuba otsimas ja üks pidavat kohe vabanema. Sellega oli see lugu ainult, et kuna kõik sünnitustoad olid rahvast täis, siis kehtis reegel, et kes ees see mees. Siin ei olnud enam vahet, kas sul on eraämmaemand või mitte. See uudis andis meie sünnitusele hoopis teise mõõtme. Me mõlemad Katuga teadsime, et väga suure tõenäosusega peame minimaalselt kolmeks päevaks peale sünnitust haiglasse jääma. Nimelt Merimee sündimise järel selgus, et Katul on selline veri, mis võib lapsel miski verekonflikti tekitada ja arstid ei saa lubada enne 72 tundi sellise juhtumi korral välja. Ühispalatist olime kuulnud piisavalt lugusid nii oma emadelt, kui teistelt hiljuti sünnitanud naistelt. Need lood ei tekitanud vähimatki isu ühispalatisse resideerumise järele. See oleks tähendanud, et ma ei oleks saanud Katule abiks ja toeks olla öösel peale sünnitust.

Selle uudise järelmõjuna läks meil kõva turbo peale. Vana hea karujenka sammumine sai kerged sörgi mõõtmed. Minupoolsed motivatsiooni- ja kihutuskõned muutusid nii vägevaks, et oleksid isegi kõnede suurmeistri Lenini vaikima pannud. Oma kihutuskõnede hingamispauside ajal käisin ukse vahelt kuulatamas ega mõne vastsündinu tervituskisa pole kuulda. Selle järgi oleksime teadnud veelgi tempot juurde sättida. Katu tegi sisuliselt täiskükke ja peapeal seisu samaaegselt. Kogu see olümpiakulla vääriline võimlemise vabakava sooritus kandis edukat vilja. Ühel hetkel tulid pläraki veed ära! Merrumi sünnituse ajal me seda momenti ei näinud, sest ta sündis vanni ja arvatavasti need sinna vanni ka tulid. Katu kamandas mind ämmaemanda järele. Ta kordas uuesti oma nõuet, et mida sa passid, mine juba ämmakale järgi. Seletasin Katule, et ma hindan äratulnud vee värvi. Selle peale sain tapja pilgu ja loomaliku urina, mis andis märku, et jookse mees, kui elu armas. Pärast seletasin Katule, et seal samuses perekoolis, kus ma magamas käisin, õpetati kuidas hinnata lapse olukorda vee värvuse järgi. Roheline vesi tähendab, et asi on jama, tegutse kähku. Aga mida roosam vesi, seda paremad seisud on, sest vesi on kenasti östrogeeni täis pumbatud ja nii lapsel, kui emal on stressirohket olukorda kergem taluda. Meie vesi oli kenasti roosa. Mõistsin, et Katul oli sel hetkel tähtsamatki teha, kui minu eksperthinnanguid kuulda — mine jahu oma vee juttu Tallinna veemeestele või midagi, me siin sünnitame parasjagu.

Kui ma kaks minutit hiljem ämmaemandaga tuppa jõudsin, Katul juba pressid käisid. Vana tuttav ürgnaine oli tagasi. Seekord ma teda enam ei kartnud, vaid jälgisin ja kogesin suurima huviga. Selliseid võimalusi lihtsalt ei anta sulle väga tihti elus, kui saad oma naise sügavaimaid kihte näha ja tunda. Saime koos ämmakaga Katu järi peale istuma, kui läks möll lahti. Ma istusin Katul selja taga ja proovisin tal hingamise rütmi hoida. Mu keha nagu oleks ise tajunud neid presse ja hetki, millal hingama peab. See oli igatahes väga kummaline. Katu hoidis või õigemini pigistas ühe käega minu kätt ja teisega ämmaemanda oma. Iga pressiga läks haare tugevamaks, justkui oleks kruustange ühe keeru jagu peale pingutatud. Vaatasin enda siniseks muutuvat vähe mehisemat kätt ja mõtlesin, et on ainult minutite küsimus, kui ta vaese Siiri hapra naisterahva käe pooleks pigistab. Samal hetkel ütles ämmakas, et pea paistab ja kohe on viimane press, hingaku Katu nüüd tublilt. Täpselt sellel hetkel, kui Elanora esimest korda välismaailma tervitas, tuli kõlarist väga mõnus hipilik lugu, mille peale uus ilma kodanik tegi väikse mässaja röögatuse ja ajas rusika püsti. Ta andis kogu maailmale teada, et “Hei jõmmid, üks korralik mässaja saabus peole! Pange ennast valmis!” Mul ei olnud enam mahti kontrollida, kas ämmaemanda käsi on purustatud või mitte. Sain Katu käest põnni enda sülle ja kogu mu energia kulus jäägitult Elanora kastmisele enda rõõmupisaratega. Minu väike mässaja oli oma issi turvalises kaisus ja see pani hormoonid hullumoodi möllama.
Ja me saimegi enda nunnu perepalati. Kogu see turbosünnitus oli ennast kuhjaga ära tasunud. Kokku saime sünnitustoas vast kolm pool tundi olla, kui Elanora sündis. Kuna me olime ette valmistunud nii vaimselt, kui füüsiliselt ööpäevaseks sünnituseks, siis meile käis see kõik ikka väga kähku. Sünnitustoas ootasime vereproovi tulemusi ning hellitasime vaikselt lootust, et ehk seekord seda verekonflikti ei ole ja saame järgmine päev juba koju. Katu seisukord oli väga hea ja põnn oli ka igati priske ning tiss läks kenasti peale. Ehk kõik eeldused olid nii meie, kui ämmaemanda arvates olemas. Kahjuks vereproov ütles, et unistage edasi. Olime ikkagi kolm päeva sees. Kolmandas, Madeliine osas, räägin täpsemalt kõigi kolme lapsega haiglas oldud ajast, et tekiks kohene mõnus võrdlusmoment.

Kui kolme päeva pärast koju jõudsime, oli Merimeest saanud kuidagi üle öö suur tüdruk. Kolme päevaga olid ära harjunud imepisikese peakese ja kehaga. Merrumit sülle võttes tundus ta hiiglasena. Lisaks jutustas ja rääkis titaga nagu suur õde, kasutades sõnu, mis varem kaheaastase repertuaaris ei olnud.

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Sedasi me hakkasime Katuga koos kasvama enda kahe väikse õpetajaga. Kolmas õpetaja hõljus sel ajal kuskil kosmoseavarustes ega olnud isegi mõtetesse veel tulnud. Ei olnud minul ega Katul õrna aimugi, millised õppetunnid sellelt viimaselt õpetajalt kahe aasta pärast tulema hakkavad ja millised raseduse katsumused meid ees ootavad.

Teise vaatuse lõpp.

Foto: Erakogu

Esimest vaatust meie kõige esimesest sünnituskogemusest vaata SIIT!

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!

Jaga
Kommentaarid