Pead tõstab iseeneslik tähelepanelikkus üksteise suhtes ning teotahe.

Kellel võiks midagi selle vastu olla, kui nimetatud kvaliteetidele lisanduvad rahulikkus, mõtteselgus ja pingelangus pealekauba.

Leebemat sorti kõnepaastu all tuleb mõelda siinkohal mitte täielikku vaikimist esimesest päevast, vaid alguses sosistamise ja kindlasti ka kehakeele kasutamist (käega viipamised, noogutamised, pilguga oma nõustumise väljendamised). Piisab vaid nendest, kui kaovad ära asjatud hõiked ühest toast teise või korruste vahel, et "too seda või tee teist". Igaüks vajub automaatselt oma tegevusse, püüdmata laiskuse või mugavuse tõttu teist tühiste asjatoimetustega kaasata.

Kaasamine hakkab hiljem toimima teistes ühistegevustes ja sotsiaalselt kvaliteetsemal tasandil, nagu üheskoos meisterdamine, joonistamine, kokkamine või niisama lastega kaisutamisega, mis lobisemisepäevadel sageli unarusse jääb. Kui kellelgi on midagi vaja teiselt paluda, mõeldakse see selgelt läbi ning väljendatakse tema juurde minnes väga täpselt ja lühidalt, mistõttu kasvab omavaheline personaalne tähelepanu. Ära jäävad asjatud jutuvadad või hõiked, mida keegi ei registreeri ning kus küsimuse peale "Kas Sa kuulsid mida ma rääkisin?" tuleb vastus "Ei, mis sa ütlesid?"

Lapsed peavad vaikimist põnevaks (ja nende sõbrad samuti)

Lapsed tulevad vaikimise ideega üllatavalt entusiastlikult kaasa. Tunne, et nad on kaasatud mingisugusesse erilisse olekusse või kokkuleppesse, teeb nad erakordselt asjalikuks. Tekib tavapärases argielus kaduma läinud teotahe, mistõttu ka muidu tüütuna tunduvad õhtused magamamineku protseduurid tehakse vaikides ja sõna otseses mõttes "pikema jututa". Kui juba kõnepaast, siis pole ka virisemisel kohta. Seegi ju verbaalne eneseväljendus, millest vaikuses loobutakse.

Kõige hämmastavam on see, et lapsed suudavad nakatada ka oma sõpru. Kui kõnepaastu päevadel juhtuvad pärast kooli külla tulema sõbrad, siis maja on ikka vaikne. Rüblikud seletavad tähtsa näoga tänaval majale lähenedes sõpradele uued reeglid ära ning alates välisuksest on häälepaelad kõigil koormusvabad. Alguses võib-olla sosinal alanud mängud sumbuvad sageli vaikivasse nokitsemisesse, milles noored leiavad seletamatu võlu. Isegi sedavõrd, et paastupere "vaikuse ja sosinamaja" muutub külla tulemiseks teistega võrreldes konkurentsitult põnevamaks.

Vaikimine toetab tolerantsust

Tähelepanekud mitmetes eri riikides toimuvatelt vaimsete praktikate laagritest, millega kaasneb sageli ka kõnepaast (siis juba ilma miimika ja kehakeeleta ning kirjalike sõnumiteta) näitavad ka täiskasvanute gruppides iseäralikku hoolivuse ja heasoovlikkuse ilmnemist vaikimise perioodil. Nädala või paari jooksul ühes hoones või territooriumil vaikuses toimetavad inimesed reageerivad üksteist kogemata müksates või mõne äparduse ilmnedes tavapärase mühatuse, lihtsalt tähelepanematuse või suisa meelepaha asemel abivalmilt. Vastavad naeratusega, kuigi ka see ületab teoreetiliselt kõnepaastu piire. Naeratus kerkib meelte rahunedes spontaansemalt huulile, kui närvilised reaktsioonid.

Paraku hakkavad täiskasvanud võõraste inimeste seltskonnas juba esimestel tundidel pärast paastule järgnevat rõõmsameelset eufooriat ilmnema inimlikud arusaamatused ja nendega kaasnevad seletamised. Peres võib-olla hajub paastufluidum aeglasemalt. Ometi on pingutus kulda väärt, sest vaiksest pinnasest välja settinud kvaliteete pannakse nii pereliikmete endi, kui kaaspaastujate, seas tähele ning "mängu" korrates muutuvad nad meie teadvustatud pärisosaks. Pingutuseta loomuomaduseks.

Tekib arusaam, et ei ole vaja paastuda paastu pärast, vaid leida see säsi milleni paast viib. Näiteks see, kelle eluviisiks on tervislikult toituda, ei ole vaja mässata dieetidega. Ta on juba olemuslikult tervislik. Selline, mille sarnaselt toimimine oleks mõne rämpstoidu kuninga jaoks ekstreemne enese kokkuvõtmine teatud dieedi perioodiks.

Kui vaikimise võlud ahvatlevad tunduvad, siis nädala pärast pühapäeval loe näpunäiteid perega kõnepaastu läbiviimiseks

Vaata ka: www.tibetmed.ee