Foto: Unsplash
Võin ausalt tunnistada, et olen rumal naine. Naiivne ja rumal, sest ma siiralt uskusin, et kui meie perre sünnib laps, saavad minu ja mehe suhted korda. Kui palju kordi mind hoiatati, kui palju kordi lugesin erinevaid kogemuslugusid foorumitest ja naistekatest, aga ma ei uskunud, sest "minul nii ei lähe!" Oh jah...

Meie suhted hakkasid halvenema pärast umbes paariaastast kooselu. Lihtsalt niisama, mingit põhjust justkui polnudki. Aga ühel hetkel märkasin, et me ainult tülitseme ja milleski eriti ühel nõul pole. Proovisin kõike, mis minu võimuses, kuni enam ei jäänudki muud üle — saada laps või minna lahku. Igal juhul oleks olnud õige lahku minna, aga mina valisin selle teise võimaluse — väikeste trikkide-nippide abil õnnestus rasedaks jääda.

Ma teadsin, et mees on tubli poiss ja oma last iial ei hülgaks. Kasutasin seda ära, sest ei suutnud taluda mõtet temast ilma jäämisest. Ta oli triipe nähes üllatunud, rõõmus ja tulivihane korraga, aga kohusetunne sai võitu ning ta lubas, et jääb mu kõrvale hoolimata kõigest. Rääkisime pikalt, lubasime oma suhte korda teha lapse nimel, tõime välja asjad, mis vajaks parandamist ja panustasime helgele tulevikule.

Beebi esimese elukuu lõpuni oligi kõik kena ja siis läks kõik kiirelt allamäge. Magamatus, beebiga pidevalt kaasas käiv teadmatus ja abituse ning saamatuse tunne tekitas meis mõlemas meeletut stressi ning elasime ennast teineteise peal välja. Karjusime, tülitsesime ja pingeid oli rohkem kui iial varem, muidugi kannatas selle all kõige rohkem laps, kes ju tajub vanematevahelist konflikti ning reageerib ägedalt.

Kolmanda elukuu lõpuks kolis ta välja lausega, et ta jumaldab oma last, aga kahetseb elu lõpuni, et just mina talle selle lapse sünnitasin ja ta seetõttu minuga elu lõpuni seotuks jääb. See tegi rohkem haiget kui miski muu, sest mina ju sünnitasin lapse suurest armastusest tema vastu…

Aga nüüd olen beebiga üksi ning isa käib külas. Minu poole ei vaatagi — võtab ainult beebi, mängib temaga ja läheb siis head aega ütlemata oma teed. Suhte parandamise asemel tõmbasin sellele täielikult vee peale, ainult et nüüd olen lisaks enda ja mehe elule ära rikkunud ka meie lapse oma. Mul on selle teadmisega kohutavalt raske elada.

Kokkuvõtteks: minu lugu on täpselt samasugune nagu kõik teised, mida enne otsuse langetamist lugesin ja kuulsin. Ka sinu oma saab olema täpselt samasugune, kui otsustad samamoodi käituda ehk suhte parandamiseks lapse saada. Laps ei paranda midagi, vaid toob niigi pingelisse olukorda veel rohkem stressi ja pinget juurde ning igal juhul lõppeb see olukord väga väga halvasti teie kõigi jaoks.