Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid püstoli poja käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja.

Ja siis näed, kuidas lapse õlad longu vajuvad ja ta pettunult minema longib. Miks ema ei võiks mõnikord lõbus olla?!

Mäletan, kuidas mu ema samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Ma ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd ma saan muidugi aru küll...

Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii kurjad on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab lapsed enne uneaega liiga üles? Miks meid keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?

Sest me tunneme ennast haavatuna.

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus.

Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.

Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et mu maja oleks korras, teen perele tervislikku toitu, pesen ja kuivatan pesu, küürin peldikut, voldin voodilinu, pesen lapsi, aitan neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada.

Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saan ma tõesti väga vihaseks.

Ma ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et ma nende peale karjuks. Minu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.

Kui tunnen, et viha hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma vihast jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei laadinud nõudepesumasinat just täpselt nii täis nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.
Kui jõuad arusaamisele, et sinult nõutakse lihtsalt liiga palju, sa vajad puhkust ja tahaksid mõned ülesanded kellegi teise kaela lükata, suudad sa oma vajadusi ka oma perele rahulikult kommunikeerida.

Kindlasti astuks sa vahele ja tõttaks appi, kui teaksid, et su abikaasa või lapsed tunnevad end õnnetuna ja arvavad, et neid ei hinnata ega väärtustata. Sina väärid ju sama!

Foto: Shutterstock

Allikas: ScaryMommy