Foto:Scanpix/PantherMedia
"Sina oled näide selle kohta, miks peakski vastsündinud tüdrukud ära tapma!" Laused, mida vanemad on vihahoos oma lastele öelnud,tehes oma lastele sellega korvamatut kahju.

Me peaksime väga hoolikalt ennast vihahoo ajal vaos hoidma. Vanemad karjuvad oma laste peale, ähvardavad oma lapsi, panevad lapsi ennast süüdi tundma, et vanematel elu elamata jäi, jne... Enamasti ei saa nad aga aru, et selline käitumine kujundab lapsest haavatud hingega inimese, keda tõugatakse ära sealt, kust ta armastust otsib. Laps aga läheb vanema juurde ka siis tagasi, kui vanem on lapse kas sõna või käitumisega eemale tõuganud, sest vanem on ainuke, keda laps armastuse allikana teab.

Mis saab sellest lapsest siis suurena? Ta võtab omale partneriks inimese, kes teda eemale lükkab ja kes teda solvab, sest ta arvab, et just nii inimesed perekonnas teevad. Kas me vanematena soovime oma lastele tõesti sellist saatust?

Sotsiaalmeedias jagasid inimesed omavahel lugusid sellest, kuidas nende vanemad on neid sõnadega kõige valusamal moel haavanud nii, et jäljed jäävad terveks eluks.

Ridima:

Minu ema: "Kui see oleks olnud minu teha ja teised ei oleks oma nina vahele toppinud, ma oleks su ära tapnud!" "Sina oled näide selle kohta, miks peakski vastsündinud tüdrukud ära tapma!"

Kas see oli vihahoos öeldud? Jah! Kas see jättis jälje? Jah, alatiseks! Et lause oli vihaga öeldud, ei muuda lapse jaoks selle hävitavat sõnumit.

Emad peaksid tagama selle, et lapsed tunneksid ennast turvaliselt ja armastatuna, kuid ometi öeldakse asju, mis lõhuvad lapse maailma kildudeks. Lapsed andestavad oma vanematele peaaegu kõik, mida need teevad, kui see ei tähenda, et lapse hing kahjustamata jääb.

Stephanie:

Need laused saatsid mind pidevalt läbi lapsepõlve:

1. Iga kord, kui mind kodust trenni või kusagile niisama välja saadeti, kuulsin lauset: "Mine jah välja, ära ole mulle siin kogu aeg koormaks!"

2. Teine asi, mida pidevalt emalt kuulsin: "Kuidas sa võid mulle niimoodi piinlikkust valmistada, pärast kõike seda, mida ma olen sinu heaks teinud?" Seda kuulsin ma näiteks siis, kui olin saanud ühes aines B, mille pärast kutsuti minu ema poolt kokku nii õpetaja kui kooli juhataja ja mina sain pikaks ajaks koduaresti ning ema keeldus minuga suhtlemast.

3. "Millega sa JÄLLE hakkama said?" Seda ütles ema iga kord, kui ükskõik mis asjus tema nõu või abi palusin.

Philomina:

1. Minu ema põhilause mulle: "Sa oled rumal!"

Mu ema ütles mulle seda iga asja kohta. Ja ma uskusin palju aastaid, et olen rumal laps. Arvasingi, et ega mul midagi ei õnnestu, sest olen rumal ja rumalad ongi ebaõnne ära teeninud.

2. "Sina ei ole meil ilus!"

Seda kuulsin ma samuti pidevalt. Ilmselt sellepärast, et olen lihtsalt oma isa moodi. Praegu olen enda välimuse üle uhke, sest tegelikult olen ilus. Ma varem ei teadnud seda lihtsalt.

3. "Sina oled minu poja!" (Tüdrukule öelda?)

Ema riietas mind lapsena alati poisilikult ja lasi mulle isegi poisipea lõigata, olgugi, et ma olin kena väike tüdruk. Nüüdki ütleb mulle, kui pükstega olen, et noh, oled nagu poiss ikka! Ma ei lase teda oma laste lähedusse.

See, kuidas vanemad oma lapsi kommenteerivad, kujundab laste ensehinnangut ja vormib nende minapilti palju rohkem, kui vanemad arvavad. Väga palju oleks tervema psüühikaga ja õnnelikumaid inimesi, kui vanemad oleksid teatud hetkedel oma suud pigem kinni hoidnud.

Jonathan:

Mul on omamoodi näide selle kohta, kuidas vanemate pidev fraas, mis käib lapse kohta, last mõjutab. See pole niisugune, et sellest just trauma oleks jäänud, kuid kujundas mind sellegipoolest. Minu vanemad ütlesid mulle alati:

"Oh, sa oled meil ikka nii nutikas!"

Ma olingi keskmisest targem laps, kuid see ei tähendanud, et mul raskeid hetki või raskeid ülesandeid ette ei tulnud. Ja see teadmine, et kui midagi lähebki nihu, siis minu loomulik intelligentsus aitab mu lõpuks ikka välja, on saatnud mind terve elu. Aga ma ei õppinud pingutama, sest mind kiideti lihtsalt selle eest, et ma olin nii nutikas, mitte selle eest, kui mõne pingutust nõudva asjaga edukalt hakkama sain.

Vahepeal läks kiitmine nii suureks, et julgesin vaid õnnestuda ja võtsin ette vaid neid asju, mille kohta kindlalt teadsin, et saan hakkama. Aga mõnikord ei saanud ja siis kuulsin: "Noh, kõigest hoolimata on ta nutikas poiss, kes on veel ju ka väga võimekas!"

Luke:

Kuulda, et "See laps on deemon!" on vist üsna tipus kõige halvemeta asjade hulgas, mida vanemad lapsele pidevalt korrutada võivad.

Ja vanemad, nagu minu omad, kes ütlevad viiulit harjutavale lapsele: "Lõpeta ometi see kääksutamine, ma tahan televiisorit rahus vaadata!" jätavad igatahes lapsesse jälje.

Kõge hullem on aga see, kui vanmead pidevalt lapsele valetavad ja katteta lubadusi annavad. Laps hakkab arvama, et ta polegi tõde väärt ja ta pole ka nii oliline, et temale antud sõna pidada.

Allikas: dailymail.co.uk

Meenuta oma lapsepõlve, mida haavavat sulle öeldi? Mida oled öelnud oma lapsele?